What not to do?

TLC peal on selline sari nagu "What not to wear", kus kaks moeguru õpetavad inimesi ilusamini riides käima. Vahel, internetis ringi hängides, tundub mulle, et Eesti hobuseinimestele oleks ka vaja sarnast saadet - nimelt asjadest, mida ei peaks mitte hobuseid käsitledes tegema.

Nöörid.
Mul endal on suur koer juba kümme aastat ja sellega seoses tekkis algul loll komme jalutusnöör endale ümber käe mässida, et ta igaljuhul lahti ei pääseks. Hobustega pidin ma selle ümber harjutama - mitte KUNAGI ei mässi ma nööri ümber käe, ei tee sõlme nööri otsa, ei pane oma kätt läbi korde otsas oleva aasa (kesse disainigeenius need sinna üldse tegi?) või ei seo hobuse küljes olevat nööriotsa kuhugi enese ümber. Me kõik mäletame ilmselt veel lugu, kus ühe tütarlapse jaoks see õnnetult lõppes - ometi näeb üsna tihti inimesi hobuste ümber just täpselt kõike seda tegemas. Kui see suur elukas tahab ära joosta, siis tehku seda ilma minu kehaosadeta.

Ma ei kinnita treileris kunagi hobust enne, kui tagumine poom on kinni ja hobune ei saa enam taganeda. Jällegi, olen olnud (õnneks kaugel seistes) tunnistajaks juhtumile, kus hobune otsustas kinnitamise hetkel treilerist siiski lahkuda ja kinnitaja sõrmed jäid sinna nööride vahele. Ei soovita seda kellelgi korrata. Sellepärast on meil traditsioon Martiga ALATI üksteiselt küsida, kas hobune on kinni või lahti. Sest noh, mahalaadimiselt on mõtekas hobune enne lahti teha eest ja siis tagant.

Ma ei kinnitaks hobust iialgi liiga kerge või liikuva asja külge. Jah, ma arvan, et Charlotte ei tee midagi, kui ta treileri külge siduda, aga samas ei paneks ma sinna Callistost - tal nimelt on tulnud paar korda ette tirimispaanikat lasipuu küljes olles ja ma olen üsna kindel, et ma ei taha hakata oma treileri juppe kuskilt kokku korjama. Või hobuse. Samuti tunneksin ma ennast ülimalt halvasti, kui ma peaksin minema maastikule nö kahe hobusega korraga - ma saan aru, et mõned inimesed on seda harjutanud oma hobustele, ent isegi sel juhul ei seoks ma neid hobuseid iialgi kokku omavahel, vaid hoiaksin nööriotsa lihtsalt käes. Nägin just hiljuti pilti, kus varss oli märale kahest nöörist tehtud konstruktsiooniga kaela ümber seotud ja mul jooksid hirmujudinad üle selja.

Ma ei paneks enam iial hobust kinni suuliste kaudu. Kilgis on komme maneežist tulles hobuse jalad ära puhastada ning ukse kõrval on selle tarbeks olemas nöör, kuhu saab hobuse kinnitada. Kui ma olin noor ja loll, siis ma sinisilmselt arvasin, et ongi hea sinna suuliserõnga juurde hobune kinni panna, kuni üks hea inimene mainis, mis "toredaid" asju (mõelge lendava vere tükkideks keele peale) saab juhtuda kui hobune sedasi kinnitatud on ja tal peaks "hobune" pähe lööma. Nüüd on mõlemad hobused õpetatud seisma rahulikult seni, kuni nende jalgu seal puhastatakse ilma igasuguse kinnitamiseta. Kui teie hobune ei taha seista, siis mina alguses võtsin kaasa päitsed, et need siis kiirel valjaste vastu vahetada ja siis hobune kinnitada.

Ma kasutan jalutusnööridena puuvillaseid nööre ja isegi nende puhul eelistan ma laadimisel kasutada ka kindaid - sest kui juhtub, et hobune peaks nööri käest tõmbama, siis pääsevad minu printsessikäekesed haavadest. See on ka põhjus, miks ma alati kordetan kinnastega. Mul on kunagi juhtunud, et koer jooksis ennast ümber mu jalgade sõlme ja enne kui ma end päästa jõudsin, siis tõmbas ta kuhugi ilge hooga minema ja mina sain korralikud hõõrdumishaavad põlveõndlatesse. Kinnitan, et ei ole üldse vahva ja omada selliseid peopesades - mitte ei soovita!


Mul pidi siia algselt tulema nimekiri asjadest, aga ma suutsin sellel ühel teemal nii palju räntida, et ma vist tänaseks lõpetan.