Kui ma Callistose ostsin, ostsin ma ta teadmisega, et hobune haukab. Ma muidugi enne selle otsuse tegemist uurisin ja puurisin teema tollal saadaolevate materjalide ulatuses läbi ja leidsin endale lahenduse selle näol, et hobusel on kaelas haukamist takistav kaelarihm. Tänaseks päevaks olen ma teemat muidugi edasi vaadanud, ning teinud enda jaoks uusi järeldusi.
Aga alustame algusest.
Künahaukamist seostatakse hobuse stressitaluvuse tasemega - käitumist peetakse üheks halbade harjumuste reas, mis tekivad boksi kinni pandud hobustel. Ometigi on täheldatud sarnast käitumist ka hobustel, kes elus kordagi pole boksis käinud ja "paberite" järgi peaks kõik stressifaktorid puudu olevat. Kui ma Callistose 7 aastat tagasi ostsin, oldi veel üsnagi veendunud, et käitumine on õpitav, sellest ka minu toonane otsus hobusele kaelarihm panna. Tänapäeval on jõutud järeldusele erinevate uuringutega, et hobused siiski ei õpi seda üksteiselt. Kui juhtub, et mõnes tallis on hobuseid, kes hakkavad nö järgi haukama, siis üldiselt tähendab see ilmselt seda, et stressifaktorid mõjuvad sarnaselt ka sellele hobusele. Callistos on nüüd rihmavaba olnud pea 2 aastat ning minu teada ei ole ükski hobune tema käitumist matkmima hakanud.
Selle stressi teemaga on nüüd ka nii, et osad teooriad väidavad, et haukamisega vallandavad hobused endorfiine eh nn õnnehormoone ja püüavad nii oma õnnetut olemist leevendada. Teine suund väidab, et stressiolukorras tõuseb maohappelisuse tase ning haukamisega püüab hobune seda valu leevendada. Lihtne võrdlus oleks siis midagi sellist, et kui inimesel on kõht gaasine, siis ta krooksub ja sellega hakkab parem.
Mida siis haukava hobuse omanikuna sellest endale kõrva taha panna? Esiteks muidugi see, et haukaja hobuse söötmine ja päevakava peab olema üsna rutiinne. Kindlasti tuleb enne kaera/jõusööda söötmist anda hobusel ette hein, piisavalt õues olemist ning teiste hobustega suhtlust ning alati kättesaadav joogivesi on elementaarsed asjad. Ma nüüd ei leia muidugi seda uuringut üles, aga väidetavalt ühe uuringu käigus anti portsule haukajatele üsna tugevat maohappelisust leevendavat rohtu ning kõik need hobused jätsid haukamise järele. Too rohi on aga nii tugeva toimega, et piakajaliselt seda anda ei tohiks ning vist oli ka see, et mõningad ained lähevad steroididena kirja, niiet võistlevale loomale välistatud.
Võimalik on muidugi kasutada mingeid leebemaid vairante, Eponal näiteks on paar lisasööta, mida mao happelisuse vähendamiseks anda võib, kindlasti leidub neid ka teistel tootjatel.
Teiseks, minu jaoks on rihma kasutamine üks neid asju, mida ma enam teha ei tahaks. Ma tõsiselt loodan, et keegi ei sunni mind seda tegema, aga eks kui ma sellel risteel olen, siis ma vaatan kuhu suunas edasi. Kaelarihmaga Callistos oli tunduvalt õnnetum Callistos. Ma hõõrdunud karvkattest ja lakast siinkohal isegi ei räägigi, aga kui ma lihtsalt lähtun teooriast, et ta teeb seda valu leevendamiseks, siis tundub kuidagi vale talt see võimalus ära võtta.
Lisaks olen ma siin viimase aasta heinasaagade taustal täheldanud, et mida kehvem hein, seda rohkem kipub Callistos haukama - ehk isegi nii kaugele välja, et hein võib boksis ees olla, aga ta isegi ei huvitu sellest, vaid kõõksub oma künas. Samas on ka vastupidi, nii kui hein on parem, siis pole küna üldse teema ja pea püsib ilusti heinahunnikus - isegi kui koplis on terve päev söödud.
Samuti väidavad osad teooriad, et haukavale hobusele oleks parem jõusööta üldse mitte andagi. Ma nüüd muidugi ei kujuta hästi ette, kuidas see sportiva hobusega toimida võiks, aga kindlasti tekitab jõusööda saamine Callistosel mingit reaktsiooni, sest pärast seda on vaja natuke aega kindlasti haugata, enne kui saab rahulikult heina kallale asuda. Sellest vist võiks järeldada, et puhtast igavusest see ikkagi ei toimu? Võimalik, et sedas varianti tasuks kaaluda, kui hobusele on kättesaadav kvaliteetne hein ja koormus pole eriti suur.
Ja siis see kurikuulus haukamisest tekkinud koolikute teema. Kuna ma puutusin sellega järjekordselt väga valusalt kokku, uurisin ma ka arstilt, et kas seekordne juhtum võis olla tekkinud haukamise tagajärjel. Seekord ei olnud (ma nüüd võin väga mööda panna muidugi) kuna probleem oli seedekulglas liiga kaugel sellele viitamiseks. Aa, ja kui keegi ütleb teile, et ta ükskord tundis hobust, kes haukas ja sai koolikud, siis ilmselt tunnevad kõik ka mõnda hobust, kes ei ole haukaja ja on koolikud saanud. Kui lähtuda minu sügavalt isiklikust ja väga kitsaringilisest jälgimistulemusest, siis võib pigem tõmmata heina kvaliteedi ning koolikute vahele tükk maad tugevama ühenduse. Ning võibolla ongi sellisel juhul haukajad esimesed ohvrid, kuna nad lihtsalt algusest peale olidki tundlikumad?
Siinkohal oleks paslik tänada Üllet mu hobusel haiguse märkamise ja kiire reageerimise eest, ilma temata võiks praegu olla olukord, kus ma peaks pealkirjast ühe hobuse nime maha tõmbama. Ja muidugi Elist, kes päästis ära mu sapsud, sest tegelt ka - kõigi nende viimase kuu jooksul lisandunud veti-arvetega - ei ole praegu küll paras koht uute jalavarjude muretsemiseks.
UPDATE: Ma täiesti unustasin lisada, et sellel hobuse haugata laskmisel on mõned varjupooled ka. Kui ta ikkagi haukab nagu segane ja väga kõvade pindade vastu, siis võivad hambad ebaloomulikult palju kuluda. Ning sealt tulenevalt ka kohe teine mure - paljud haukajad kipuvad olema kõhnad. Kui kõik võimalikud stressifaktorid on eemaldatud, hein korralik ja joogivesi alati kättesaadav ent hobune käitumist ikka ei lõpeta, kaaluksin ma kas kõigi haukamisvõimaluste eemaldamist nii boksist kui koplist (kuigi see võib osutuda raskeks, sest näiteks Callistos suudab haugata ka nööri külge, millega ta boksis kinni on seotud) või ikkagi rihma kasutamist. Samuti ei pruugi talliomanikud olla õnnelikud, kui künasid või aedu kulub nagu sigarette ahelsuitsetjal - seeg on mõistlik oma hobuse tekitatud kahju ise küsimata korvata.
Aga alustame algusest.
Künahaukamist seostatakse hobuse stressitaluvuse tasemega - käitumist peetakse üheks halbade harjumuste reas, mis tekivad boksi kinni pandud hobustel. Ometigi on täheldatud sarnast käitumist ka hobustel, kes elus kordagi pole boksis käinud ja "paberite" järgi peaks kõik stressifaktorid puudu olevat. Kui ma Callistose 7 aastat tagasi ostsin, oldi veel üsnagi veendunud, et käitumine on õpitav, sellest ka minu toonane otsus hobusele kaelarihm panna. Tänapäeval on jõutud järeldusele erinevate uuringutega, et hobused siiski ei õpi seda üksteiselt. Kui juhtub, et mõnes tallis on hobuseid, kes hakkavad nö järgi haukama, siis üldiselt tähendab see ilmselt seda, et stressifaktorid mõjuvad sarnaselt ka sellele hobusele. Callistos on nüüd rihmavaba olnud pea 2 aastat ning minu teada ei ole ükski hobune tema käitumist matkmima hakanud.
Selle stressi teemaga on nüüd ka nii, et osad teooriad väidavad, et haukamisega vallandavad hobused endorfiine eh nn õnnehormoone ja püüavad nii oma õnnetut olemist leevendada. Teine suund väidab, et stressiolukorras tõuseb maohappelisuse tase ning haukamisega püüab hobune seda valu leevendada. Lihtne võrdlus oleks siis midagi sellist, et kui inimesel on kõht gaasine, siis ta krooksub ja sellega hakkab parem.
Mida siis haukava hobuse omanikuna sellest endale kõrva taha panna? Esiteks muidugi see, et haukaja hobuse söötmine ja päevakava peab olema üsna rutiinne. Kindlasti tuleb enne kaera/jõusööda söötmist anda hobusel ette hein, piisavalt õues olemist ning teiste hobustega suhtlust ning alati kättesaadav joogivesi on elementaarsed asjad. Ma nüüd ei leia muidugi seda uuringut üles, aga väidetavalt ühe uuringu käigus anti portsule haukajatele üsna tugevat maohappelisust leevendavat rohtu ning kõik need hobused jätsid haukamise järele. Too rohi on aga nii tugeva toimega, et piakajaliselt seda anda ei tohiks ning vist oli ka see, et mõningad ained lähevad steroididena kirja, niiet võistlevale loomale välistatud.
Võimalik on muidugi kasutada mingeid leebemaid vairante, Eponal näiteks on paar lisasööta, mida mao happelisuse vähendamiseks anda võib, kindlasti leidub neid ka teistel tootjatel.
Teiseks, minu jaoks on rihma kasutamine üks neid asju, mida ma enam teha ei tahaks. Ma tõsiselt loodan, et keegi ei sunni mind seda tegema, aga eks kui ma sellel risteel olen, siis ma vaatan kuhu suunas edasi. Kaelarihmaga Callistos oli tunduvalt õnnetum Callistos. Ma hõõrdunud karvkattest ja lakast siinkohal isegi ei räägigi, aga kui ma lihtsalt lähtun teooriast, et ta teeb seda valu leevendamiseks, siis tundub kuidagi vale talt see võimalus ära võtta.
Lisaks olen ma siin viimase aasta heinasaagade taustal täheldanud, et mida kehvem hein, seda rohkem kipub Callistos haukama - ehk isegi nii kaugele välja, et hein võib boksis ees olla, aga ta isegi ei huvitu sellest, vaid kõõksub oma künas. Samas on ka vastupidi, nii kui hein on parem, siis pole küna üldse teema ja pea püsib ilusti heinahunnikus - isegi kui koplis on terve päev söödud.
Samuti väidavad osad teooriad, et haukavale hobusele oleks parem jõusööta üldse mitte andagi. Ma nüüd muidugi ei kujuta hästi ette, kuidas see sportiva hobusega toimida võiks, aga kindlasti tekitab jõusööda saamine Callistosel mingit reaktsiooni, sest pärast seda on vaja natuke aega kindlasti haugata, enne kui saab rahulikult heina kallale asuda. Sellest vist võiks järeldada, et puhtast igavusest see ikkagi ei toimu? Võimalik, et sedas varianti tasuks kaaluda, kui hobusele on kättesaadav kvaliteetne hein ja koormus pole eriti suur.
Ja siis see kurikuulus haukamisest tekkinud koolikute teema. Kuna ma puutusin sellega järjekordselt väga valusalt kokku, uurisin ma ka arstilt, et kas seekordne juhtum võis olla tekkinud haukamise tagajärjel. Seekord ei olnud (ma nüüd võin väga mööda panna muidugi) kuna probleem oli seedekulglas liiga kaugel sellele viitamiseks. Aa, ja kui keegi ütleb teile, et ta ükskord tundis hobust, kes haukas ja sai koolikud, siis ilmselt tunnevad kõik ka mõnda hobust, kes ei ole haukaja ja on koolikud saanud. Kui lähtuda minu sügavalt isiklikust ja väga kitsaringilisest jälgimistulemusest, siis võib pigem tõmmata heina kvaliteedi ning koolikute vahele tükk maad tugevama ühenduse. Ning võibolla ongi sellisel juhul haukajad esimesed ohvrid, kuna nad lihtsalt algusest peale olidki tundlikumad?
Siinkohal oleks paslik tänada Üllet mu hobusel haiguse märkamise ja kiire reageerimise eest, ilma temata võiks praegu olla olukord, kus ma peaks pealkirjast ühe hobuse nime maha tõmbama. Ja muidugi Elist, kes päästis ära mu sapsud, sest tegelt ka - kõigi nende viimase kuu jooksul lisandunud veti-arvetega - ei ole praegu küll paras koht uute jalavarjude muretsemiseks.
 |
| Mmmmm, mis vahva aed, las ma rebin selle tükkideks |
Kommentaarid