Hetkel kütab FB Hobuinimeste grupis kirgi artikkel, kus väidetakse, et hobuseid ei tohiks üldse tekitada, sest sellega rikume me nende loomuliku vastupanuvõime külmale. Kõik ilus ja tore.... aaaga?
Kui ma alustasin hobusepidamist, siis oli mul kindel plaan mitte tekitada oma hobust. Nii see ka toimus kahel esimesel talvel - jah, muidugi, peale trenni sai hobune teki peale, et maneežist talli minna, aga õues käis noor poolakas igasuguse ilmaga ilma tekita. Kokku oligi mul 2 tekki - üks fliis ja üks pisut soojem tallitekk, mis vihma ei pidanud aga mille sai edukalt külmadel ilmadel hobusele peale trenni selga panna. Loomulikult tuleks siinkohal mainida, et hobust ma ei klippinud ja üldse oli trenn selline kergemapoolsem, sest tegu oli noore hobusega ja mina ka midagi ei osanud seal teha. Oli selline tore aeg, kui ma lihtsalt käisin hobusega hängimas, vahest hüppasime natuke, vahest sõitis temaga pisut teadjam inimene, et mina kõike pekki ei keeraks. Teisel talvel võitlesime me luumõraga ja siis polnud trennist mingit juttu, aga loomulikult olin ma jõudnud enne seda osta talle juurde ühe fliisi, kaelaosaga. Eks ikka trennist tulekule mõeldes.
Kolmandal sügisel sai aga selgeks, et jahedama ilmaga tõmbab hobune oma selja kangeks ja üldse on tal see üritus pisut valusavõitu. Seega sai ta peale trenni seljale Arnikat ja kuivas alati ilusti trennijärgselt fliisi all ära. Et aga mitte tegeleda koguaeg järelraviga, tegin otsuse hobust tekitama hakata. Järsku ilmusid majja vihmatekk, õhuke tallitekk ja talvetekk. Ja kuna ma juba niikuinii tekitasin hobust, siis sai vastuvõetud ka otsus oma elu pisut lihtsamaks teha ja hobune ära pügada. Pärast seda ei ole olnud ühtegi talve, kus ma poleks hobust ära püganud, seega mittetekitamine ei ole üldse mingi küsimuski. Samuti on pooleldi pügatud olnud vana karumõmm Charlotte - sel sügisel on ta esimest korda täitsa meie oma ja saab pügatud pisut rohkem kui viimastel aastatel, puhtalt selle pärast, et ainult kaela pügamine ei ole enam ennast õigustanud - koormus on tõusnud ning hobune on pidevalt peale trenni liiga higine.
Lisaks on meil muidugi kolmas tegelane, kes on üleüldse liiga vana, et suuta toota piisavalt energiat, et hoida end soojas. Eelmisel talvel oli tal küll tõeline karukarv seljas, ent soojahoidmine tal niiskete ilmadega enam eriti välja tule.
Nüüd on minu mätas, millelt ma asju vaatan lahtiräägitud. Ma tegelikult ei arva, et kõik hobused peaksid käima ringi tekitatult ja klipatult - ma tean mõnda väga tugevat trenni tegevat sporthobust, kes isegi ei kasvata endale mingit karva talveks selga, seega pole teda mõtet ka pügada. Teisalt, kui trenn mida tehakse on minimaalne liigutamine 4 korda nädalas, siis võib olla on selle tekimajanduse ettevõtmine ka pisut liiast.
Küll aga, kui te jätate oma hobused vabapidamisele talveks õue, siis tuleb teil endil ikka ka pisut vaeva näha. Tore on muidugi rääkida, et hobune saab hakkama, kui me teda ei puhasta ja kõik on võimalikult loomulik - aga ärge siis selle loomulikkuse tagaajamises unustage, et päris looduses elavad hobused peavad toidu kättesaamiseks liikuma võrdlemisi pikki maid maha. Keegi ei ole neile ette pannud heinapalli, kus rahumeeles hommikul söömist alustada ja seal siis tunde rõõmsalt seista. Ma ei ütle nüüd, et peaks laskma hobusel lume alt heina välja kaevata, vaid kui juba minna loomulikku rada, siis peaks neid heinapalle koplis olema vähemalt paar tükki - et hobustel oleks põhjust vähegi nende vahet liikuda ja nii oma liigesed töös hoida.
Teine koht on varjualused. Kui nad tõepoolest peavad elama koguaeg väljas ja looduslikke varjumisvõimalusi ei ole, siis tuleb ikkagi tekitada mingid tuuletõkked. See, et keegi kuskil netis ütleb, et tema hobused neid ei kasuta, ei tähenda, et sinu hobused neid kasutada ei taha vastava ilma puhul.
Ja kui teil ikkagi on trenni tegev hobune, kes on ära pügatud ja te tahate teda tekitada, siis minu üsnagi alas algaja nägemuses ei peaks sellisel juhul hoidma õuetekki hobusel kogu aeg seljas. Ok, te ei taha maksta lisaraha tekitamise eest... aga ma olen näinud küll neid hobuseid, kellel on talv otsa seljas nii tallitekk kui õuetekk ja ütleme nii, et nad on ikka korralikult ülekuumenenud seal tallis lõpuks, sügades ennast pidevalt kõikvõimalike ja võimatute kohtade pihta. Ja lõpuks, kui raha on siinkohal tähtsam kui hobuse heaolu, siis ma olen üsna kindel, et sellise sügamisega on hobusel võimalik see tekk üsna kiirelt ribadeks tõmmata - mis jällegi kui eeldab uut kulu.
Ma siin üritasin seda juttu kirjutades kokku lugeda, et palju mul neid tekke siis täna, 7 aastat hiljem on... ei õnnestunud - sest olgem ausad, 2 võistlevat (jah ma tean, 5 võistlust aastas pole eriline näitaja :D) hobust ja üks vanur (kellele saab suunata sujuvalt kõik moest läinud tekid) on teinud oma töö ja tekke on kogunenud rohkem, kui ma tahaksin endale tunnistada. Ja hämmastaval kombel on mul nimekirjas ikka veel paar tekki, mis tuleks juurde muretseda... Äkki ikka peaks selle mitte tekitamise juurde tagasi pöörduma?
Kui ma alustasin hobusepidamist, siis oli mul kindel plaan mitte tekitada oma hobust. Nii see ka toimus kahel esimesel talvel - jah, muidugi, peale trenni sai hobune teki peale, et maneežist talli minna, aga õues käis noor poolakas igasuguse ilmaga ilma tekita. Kokku oligi mul 2 tekki - üks fliis ja üks pisut soojem tallitekk, mis vihma ei pidanud aga mille sai edukalt külmadel ilmadel hobusele peale trenni selga panna. Loomulikult tuleks siinkohal mainida, et hobust ma ei klippinud ja üldse oli trenn selline kergemapoolsem, sest tegu oli noore hobusega ja mina ka midagi ei osanud seal teha. Oli selline tore aeg, kui ma lihtsalt käisin hobusega hängimas, vahest hüppasime natuke, vahest sõitis temaga pisut teadjam inimene, et mina kõike pekki ei keeraks. Teisel talvel võitlesime me luumõraga ja siis polnud trennist mingit juttu, aga loomulikult olin ma jõudnud enne seda osta talle juurde ühe fliisi, kaelaosaga. Eks ikka trennist tulekule mõeldes.Kolmandal sügisel sai aga selgeks, et jahedama ilmaga tõmbab hobune oma selja kangeks ja üldse on tal see üritus pisut valusavõitu. Seega sai ta peale trenni seljale Arnikat ja kuivas alati ilusti trennijärgselt fliisi all ära. Et aga mitte tegeleda koguaeg järelraviga, tegin otsuse hobust tekitama hakata. Järsku ilmusid majja vihmatekk, õhuke tallitekk ja talvetekk. Ja kuna ma juba niikuinii tekitasin hobust, siis sai vastuvõetud ka otsus oma elu pisut lihtsamaks teha ja hobune ära pügada. Pärast seda ei ole olnud ühtegi talve, kus ma poleks hobust ära püganud, seega mittetekitamine ei ole üldse mingi küsimuski. Samuti on pooleldi pügatud olnud vana karumõmm Charlotte - sel sügisel on ta esimest korda täitsa meie oma ja saab pügatud pisut rohkem kui viimastel aastatel, puhtalt selle pärast, et ainult kaela pügamine ei ole enam ennast õigustanud - koormus on tõusnud ning hobune on pidevalt peale trenni liiga higine.
Lisaks on meil muidugi kolmas tegelane, kes on üleüldse liiga vana, et suuta toota piisavalt energiat, et hoida end soojas. Eelmisel talvel oli tal küll tõeline karukarv seljas, ent soojahoidmine tal niiskete ilmadega enam eriti välja tule.Nüüd on minu mätas, millelt ma asju vaatan lahtiräägitud. Ma tegelikult ei arva, et kõik hobused peaksid käima ringi tekitatult ja klipatult - ma tean mõnda väga tugevat trenni tegevat sporthobust, kes isegi ei kasvata endale mingit karva talveks selga, seega pole teda mõtet ka pügada. Teisalt, kui trenn mida tehakse on minimaalne liigutamine 4 korda nädalas, siis võib olla on selle tekimajanduse ettevõtmine ka pisut liiast.
Küll aga, kui te jätate oma hobused vabapidamisele talveks õue, siis tuleb teil endil ikka ka pisut vaeva näha. Tore on muidugi rääkida, et hobune saab hakkama, kui me teda ei puhasta ja kõik on võimalikult loomulik - aga ärge siis selle loomulikkuse tagaajamises unustage, et päris looduses elavad hobused peavad toidu kättesaamiseks liikuma võrdlemisi pikki maid maha. Keegi ei ole neile ette pannud heinapalli, kus rahumeeles hommikul söömist alustada ja seal siis tunde rõõmsalt seista. Ma ei ütle nüüd, et peaks laskma hobusel lume alt heina välja kaevata, vaid kui juba minna loomulikku rada, siis peaks neid heinapalle koplis olema vähemalt paar tükki - et hobustel oleks põhjust vähegi nende vahet liikuda ja nii oma liigesed töös hoida.
Teine koht on varjualused. Kui nad tõepoolest peavad elama koguaeg väljas ja looduslikke varjumisvõimalusi ei ole, siis tuleb ikkagi tekitada mingid tuuletõkked. See, et keegi kuskil netis ütleb, et tema hobused neid ei kasuta, ei tähenda, et sinu hobused neid kasutada ei taha vastava ilma puhul.Ja kui teil ikkagi on trenni tegev hobune, kes on ära pügatud ja te tahate teda tekitada, siis minu üsnagi alas algaja nägemuses ei peaks sellisel juhul hoidma õuetekki hobusel kogu aeg seljas. Ok, te ei taha maksta lisaraha tekitamise eest... aga ma olen näinud küll neid hobuseid, kellel on talv otsa seljas nii tallitekk kui õuetekk ja ütleme nii, et nad on ikka korralikult ülekuumenenud seal tallis lõpuks, sügades ennast pidevalt kõikvõimalike ja võimatute kohtade pihta. Ja lõpuks, kui raha on siinkohal tähtsam kui hobuse heaolu, siis ma olen üsna kindel, et sellise sügamisega on hobusel võimalik see tekk üsna kiirelt ribadeks tõmmata - mis jällegi kui eeldab uut kulu.
Ma siin üritasin seda juttu kirjutades kokku lugeda, et palju mul neid tekke siis täna, 7 aastat hiljem on... ei õnnestunud - sest olgem ausad, 2 võistlevat (jah ma tean, 5 võistlust aastas pole eriline näitaja :D) hobust ja üks vanur (kellele saab suunata sujuvalt kõik moest läinud tekid) on teinud oma töö ja tekke on kogunenud rohkem, kui ma tahaksin endale tunnistada. Ja hämmastaval kombel on mul nimekirjas ikka veel paar tekki, mis tuleks juurde muretseda... Äkki ikka peaks selle mitte tekitamise juurde tagasi pöörduma?
Kommentaarid
Artiklis on selge sõnaga öeldud, et talvel vabapidamisel elava hobuse karva kohta kehtib " no grooming policy". Et säilitada sella termoinsulatsiooni omadused. Lisaks reguleerib "looduses" elav hobune oma liikumist ise otsides süüa.
Kui pidada niisama metsajalutus ja nunnuhobust, siis loomulikult saab - ja elavadki nad väga õnnelikult ilma mingi teki ja jõusöödata.
Hobune, kes on treeningus, liigub ilmselgelt aktiivsemalt kui toitu otsiv hobune kuskil välul. Paksu karvaga hakkab tal kiiremini palav, higistab ja rikub juba sellega oma kasuka omadused.
Hobused ei ela meil ammu enam metshobuste kombel. Tervisehäda korral kutsutakse kohale vet, ei oodata metsasanitare haiget looma maha murdma. Kapju ja hambaid hooldatakse regulaarselt jne. Ilmselt võib siis mõnele tupsujalale ka teki peale visata hirmuta, et see nüüd kogu hobuse vabaduse ära võtab ja loom mingiks ahistatud abituks ahervareks muutub.