Raske nädalavahetuse lõpetuseks tegime väikese jalutuskäigu põldudel - ühele meist oli see esimene kord piiratud turvalisest aiast/maneežist välja saamisel.

Vabadus!

Väga mõnus jalutuskäik oli.

Peale auga väljateenitud puhkust oli plaanis kuri kordetamine - ehk mind visati külgratsemetega selga ja ma pidin hästi ilusti istuma. Istusin kah. Pärast oli kohe tüki maad teine teema ratsutamisel, hobune oli pehme ja liikus kenasti. Laupäeval tegin siis ilma jalusteta otsa kohe, ja see oli ka hea. Muidugi senikaua kuni ma ei vahi hobuse õlgu, vaid vaatan üles. Allavaatamine teeb sellise karuteene mu istakule, et midagi hirmsat. Automaatselt vajub raskus välja ja selg kõveraks.
Pühapäeval tegime tõsise maastikujalutuskäigu, kõik jäid ellu, hobused olid mõistlikud ja üldse kohutavalt igav lugu blogi jaoks.

Kõige toredam aga oli see, et mu laps käis märaga sõitmas laupäeval - kui ta varem kartis suuri hobuseid, siis seekord kõndis lahtiselt üksinda ringi, traavis täitsa asjalikult kordel ja üldse oli kõik väga lahe. Muidugi hea koht on see ka, et mära on nii hea algaja hobune. Ma kohe ei jõua ära oodata laupäeva, et ta jälle saaks sõitma tulla.