Ma tegelikult pidin kirjutama juba reedel. Sest see mis oli reedel, oli nii sõnuseletamatult hea, et seda oleks pidanud kohe kohe jagama. Aga noooo, see sõnuseltamatuse koht tuli ka vahele ja ma ei leidnudki neid üles. Nii ta siis jäi.
Aga siis, neljapäeval sõitis M, hobune nägi kohe nii hea välja. Ma tassisin takistusi platsilt ära megaaeglaselt, sest ma koguaeg imetlesin. Reedel hakkasin ise sõitma, aga juba poole pealt olin ma sunnitud M-le kurtma, et ma ei oska enam midagi teha. Sest hobune oli  nii kohutavalt hea, et kogu mu oskuste pagas oli otsas ja ma ei tahtnud miskit kihva ka keerata. Tegime siis  mulle ilma jalusteta istakutrenni, kus ma pidin oma jalga hoidma õiges kohas. Ehk siis minul oli tunne nagu ma üritaks põlvitada hobuse seljas, teised väitsid, et mu jalg on alles nüüd õige koha peal - õla ja puusa alla. Go figure, eks.
Samal ajal sõitis Marti märaga. Aga kuna ta väsis ära ja ei viitsind galoppi teha (James ei luba meil teda sundida ka) siis ma võtsin mära ette ja galopitasin ka natuke. See oli ka üle mõistuse hea.

Laupäeval oli ka kõik hea - üritasin hoida jalga õiges kohas koos jalusega, hobune oli normaalne, kõik toimis. Ainult köha, mis enne oli paar köhatust trenni jooksul, oli paisunud köhatusteks palju tihedamalt ja igas allüüris.
Lasin siis puhata nats ja eilne ei olnud väga palju rõõmustavam. Loomaarst andis meile nüüd siirupi, sööme seda ja liigutame köha välja. Eile liigutasime ilma sadulata. Minul oli see vist üks esimesi kordi ilma sadulata õues sõitmiseks. Kunagi Timmokates vist olen, aga muidu mitte.

Ilma sadulata on mõnel nii igav, et jäädakse magama lausa

fts, ma lähen talli ära!