Kuna vahepeal oli lihavõte ja see tähendab automaatselt vabu päevi nii meil ju Taanis, siis meil oli see luksus olla trennides neljapäevast pühapäevani. 4 ratsastust ja 2 hüppekat. Ooo, milline meeldiv vaheldus!

Neljapäeval sai kõige hirmsamal kombel selgeks, et ma ei oska olla seal. Kuidagi. Ja mu hobune ütleb seda nii selgaelt, et ta tõesti ei saa aru, mida krdit ma tahan. Mina ignon muidugi täiega ja ratsutan rahumeeli, sääred surutud hobuse külgedesse, raskus välimisel küljel ja üritan sikutada mingit painet sissepoole.

Reedel seega olin ma ära teeninud ühe kordetunni. Mis aitas loomulikult mul tegelt ka aru saada, kuhu ma oma jalad peaks panema. Aga kui see on nii krdi raske, siis vahel mul on küll tunne, et misjaoks ma seda ikkagi teen. Sest mulle on kõike seda räägitud. Umbes sadu kordi. Ja mina lähen ja nühin edasi nagu ikka...
Õhtul hüppasime. Mul tegelt ka pole nii rahulikku ja sujuvat hüppetrenni enne olnud. Ainult istu ja oota takistust.

Laupäeval jällegi ainult ratsastus. Pühapäeval mõlemad. Siis lasin ka filmida ja vaatasin just videot ja imestan, et kuigi tundus palju parem, siis välja näen ma ikka sama.... lõtv? Ma ei teagi. Ühelt poolt on nagu hea tunne, et toimus mingi edasiliikumine. Teisalt on totaalne masendus - miks ma nii aegalselt õpin?

Marti muidugi üritas mind lohutada. Et see, millena ma tahaksin end näha sealt videolindilt, oleks sama kui tema ütleks, et tal on kahju, et ta pole Bill Gates.
Aga tegelikult ka, mul on nii kahju, et ma pole Gal. Või ükskõik kes nendest elegantsetest oksjonisõitjatest seal Saksamaal, kes istuvad sirgelt nagu tikud, ükskõik mis püssirohutünn neil jalgevahel ka poleks. Mina - mina olen nagu banaan...