Kui on üks võistlus, kus ma olen igavesti osalenud, siis on see Liivaku maikuine võistlus. Kes, ei usu, siis siin on ajalugu :D
2015
2014
2013
2012
2011
Ja kuigi ma tegin oma plaanid ümber ja sel aastal pikkadel võistlustel ei plaani osaleda, siis Liivaku igaljuhul pidi jääma. Sest ma olen seda ju alati teinud ja üldsegi on see nii kodulähedane võistlus, et patt oleks mitte minna.
Seega reedel pakkisin oma beebi ja varustuse autosse ja läksin talli asju pakkima. Kuna mul on selline beebide lotovõit, siis sain tallis ka asjad kiirelt kokku ja isegi treileri auto taha valmis. Natuke Marti järel ootamist, ning peagi me olimegi juba teel. Muide, tuleb välja, et mu Fiat 500 mahutab suurepäraselt kaks inimest, ühe beebi ja ühe käru! Kes oleks osanud arvata, eks? Väikese autoga tegime ka traditsioonilise peatuse Rõngu Pagaris, aga see osutus kergeks pettumuseks. Vanasti oli nagu palju pehmem see sai seal... Muru oli ka rohelisem ja taevas sinisem. Nagu ikka eks.
Õnneks Liivaku ise on ikka üldjoontes sama. Täpselt sama tore pererahvas, sama tore õhustik. Muide, ma endiselt naeran natuke sisemiselt kui ma Milot näen, sest pidevalt tuleb silme ette stseen Kättemakukontorist, kus filmiperenaine Merle Jäägeri kehastuses seda maailma kõige toredamat ja sõbralikumat koera kutsumata külalistele kallale ässitab. Mida Liivakul vähem on, on hobused. Kui ma seal trennis käima hakkasin, siis oli kohapeal kolm tallitäit hobuseid ja nooremad tõsteti trenniliste ajaks mitmekesi boksidesse.
Reedene trenniaeg sattus mul ka täpselt vist tipptunnile - aga kuna ma olen aastatega läinud seda usku, et nädal enne võistlust ei maksa miskit drastiliselt muuta, siis oligi eesmärgiks näidata hobusele platsi ja natuke teda liigutada. Marti sai seni lapsehoidja rolli täita, mis korraks muidugi tähendas ka vähekest kisa, sest Marti ei saanud üldsegi aru, et lapsed ei taha olla pikali, vaid püsti ja vaadata maailma.
Laupäeval oli mul plaanis ainult üks sõit, avatud klassi L kergem. Kuna tegemist ikkagi oli avatud klassiga, siis oli koguaeg plaanis sõita oma sõitu, toetada jalusele ja istuda ilusti. Ja jällegi olen ma muidugi tagasi seal kohas, kus ma ei suuda skeemi "puhtalt" sõita - ikka hiilivad sisse mingi vead (nagu galopp keskmises traavis või traavisammud sammuosas). Ometigi korjasin ma kokku 62,297% ja jäin kolmandaks viiest võistlejast. Eriti tore oli see, et suutsin mõlemad kontrapoolkaared sõita "7" peale - alati on hea, kui topelt koefitsiendiga harjutused välja tulevad.
Pühapäevaks olin kirjas kahes klassis - esimene neist harrastajate L klass. Skeem läks paremini, kui eelmine, kuigi oleks võinud galopitõsted saada täpsemalt tähtedesse. Ma ajan selle kõik väga pehme nurga kaela - mära tundus täiesti küsivat, et kas sa tõesti tahad, et ma siin augus hakkas galoppi ka jooksma veel? Kokku 66,667% ja jäin teist kohta jagama.
Teist skeemi läksin ma sõitma ainult puhtalt hullusest. Mina olin väsinud, hobune oli väsinud, skeem kõigist kolmest kõige raskem. Soojenduse hoidisin minimaalse - lihtsalt kontrollisin üle, kas ta läheb edasi (ei tahtnud minna) ja kas ta toimib sääre peale (natuke töötas) ja läksime sõitma. Traaviosa oli vähekene pingutatud ja mitte nii vaba kui võiks, aga galopis tuli tal elu sisse ja see läks päris ilusti. Kokku 60,834% ja teine neljast võistlejast.
Seega, oli täiesti edukas nädalavahetus ja kuigi tööd on veel minu kallal tublisti teha (sest mulle tundub, et oma tasakaalutusega segan ma ta traavi päris korralikult), siis natuke nagu paistaks valgust tunneli lõpust.
2015
2014
2013
2012
2011
Ja kuigi ma tegin oma plaanid ümber ja sel aastal pikkadel võistlustel ei plaani osaleda, siis Liivaku igaljuhul pidi jääma. Sest ma olen seda ju alati teinud ja üldsegi on see nii kodulähedane võistlus, et patt oleks mitte minna.
Seega reedel pakkisin oma beebi ja varustuse autosse ja läksin talli asju pakkima. Kuna mul on selline beebide lotovõit, siis sain tallis ka asjad kiirelt kokku ja isegi treileri auto taha valmis. Natuke Marti järel ootamist, ning peagi me olimegi juba teel. Muide, tuleb välja, et mu Fiat 500 mahutab suurepäraselt kaks inimest, ühe beebi ja ühe käru! Kes oleks osanud arvata, eks? Väikese autoga tegime ka traditsioonilise peatuse Rõngu Pagaris, aga see osutus kergeks pettumuseks. Vanasti oli nagu palju pehmem see sai seal... Muru oli ka rohelisem ja taevas sinisem. Nagu ikka eks.
Õnneks Liivaku ise on ikka üldjoontes sama. Täpselt sama tore pererahvas, sama tore õhustik. Muide, ma endiselt naeran natuke sisemiselt kui ma Milot näen, sest pidevalt tuleb silme ette stseen Kättemakukontorist, kus filmiperenaine Merle Jäägeri kehastuses seda maailma kõige toredamat ja sõbralikumat koera kutsumata külalistele kallale ässitab. Mida Liivakul vähem on, on hobused. Kui ma seal trennis käima hakkasin, siis oli kohapeal kolm tallitäit hobuseid ja nooremad tõsteti trenniliste ajaks mitmekesi boksidesse.
Reedene trenniaeg sattus mul ka täpselt vist tipptunnile - aga kuna ma olen aastatega läinud seda usku, et nädal enne võistlust ei maksa miskit drastiliselt muuta, siis oligi eesmärgiks näidata hobusele platsi ja natuke teda liigutada. Marti sai seni lapsehoidja rolli täita, mis korraks muidugi tähendas ka vähekest kisa, sest Marti ei saanud üldsegi aru, et lapsed ei taha olla pikali, vaid püsti ja vaadata maailma.
 |
| Laupäevane poosetamine |
Pühapäevaks olin kirjas kahes klassis - esimene neist harrastajate L klass. Skeem läks paremini, kui eelmine, kuigi oleks võinud galopitõsted saada täpsemalt tähtedesse. Ma ajan selle kõik väga pehme nurga kaela - mära tundus täiesti küsivat, et kas sa tõesti tahad, et ma siin augus hakkas galoppi ka jooksma veel? Kokku 66,667% ja jäin teist kohta jagama.
Teist skeemi läksin ma sõitma ainult puhtalt hullusest. Mina olin väsinud, hobune oli väsinud, skeem kõigist kolmest kõige raskem. Soojenduse hoidisin minimaalse - lihtsalt kontrollisin üle, kas ta läheb edasi (ei tahtnud minna) ja kas ta toimib sääre peale (natuke töötas) ja läksime sõitma. Traaviosa oli vähekene pingutatud ja mitte nii vaba kui võiks, aga galopis tuli tal elu sisse ja see läks päris ilusti. Kokku 60,834% ja teine neljast võistlejast.
Seega, oli täiesti edukas nädalavahetus ja kuigi tööd on veel minu kallal tublisti teha (sest mulle tundub, et oma tasakaalutusega segan ma ta traavi päris korralikult), siis natuke nagu paistaks valgust tunneli lõpust.
Kommentaarid