Tagasi trenni?

Muidugi on nii, et beebi kõrvalt igasuguste üksinda väljaskäimiste planeerimine ei ole lihtne. Ja kuna poiss on nii värske ja kõik tahavad teda näha ja külas käia (ja meid külla), siis on sotsiaalne kalender ootamatult tihe. Nii läkski, et mu suurepärane plaan eelmisel nädalal kolm korda hobuse selga jõuda, kukkus haledalt läbi. Jõudsin ainult ühe ja sedagi alles eile ning külaliste nina alt minema lipsates.

See-eest sain ma teha nö päris trenni. Puhastasin hobuse, lõikasin laka ja läksin ise kohe selga. Algul oli plaanis proovida, kas mul üldse õnnestub traavida. Õnnestus, keha oli algul küll kummaline, aga üsna kiirelt tuli rütm sisse ja asjad hakkasid õigesti liikuma. See kiiresti on muidugi nüüd selline... kahtlane väljend siinjuures, sest väga pikalt ma muidugi järjest ei jaksanud ja väikesed jalutuspausid tulid sisse. Jalad löhverdasid ringi ja käed tahtis üles tulla, aga ma vist väga noriv ei saa ka olla?

Traav oli nii mõnna, et hulljulgus tuli sisse ja otsustasin ta korra galoppi ka tõsta. Mis muidugi selle hobuse puhul on tihtipeale selline, noh, tundlik teema. Teda nimelt tuleb väga täpselt tõsta ja pool aastat Marti pikkade jalgadega tähendab seda, et minu jalad ei ole täpses kohas. Aga galopi ma sain ja see oli ka vahva.

Õnneks täna veel ei ole lihased übervalusad (aga see võib opijärgne tuimus ka olla), niiet hetkel tundub, et peaks õhtul jälle!

Kommentaarid