Juba rohkem kui nädala oleme me saanud mõrvatud treeninglaagris. Jup, ongi raske ja tulebki palju tööd teha koguaeg. Mis aga on tore selle juures on see, et mul hakkas pisut endast kahju - ma oleks nii hea ratsutaja, kui keegi mind koguaeg nii tagant utsitaks. Samas, selline see elu juba on, ja tuleb mängida nende kaartidega, mis sulle jagatud.
Mära on olnud ÄGE. Ma ei saanud seda kuidagi väikeste tähtedega kirjutada, sest väiksed tähed ei annaks seda tunnet adekvaatselt edasi. Me eelmine nädal tegime muudkui korraliku overtempot ja kõik koolisõidukohtunikud kirjutaks sellise tempo peale hinnetelehele, et ega see Vormel1 ei ole (jah, mul on olnud selline kommentaar). Aga see nädal oleme küsinud õigesse temposse tagasi ja tulem on see, et ta jookseb seal nüüd ise. Ma ei pea koguaeg surkima ja utsitama vaid võin istuda, hoida ratsemid ja tüürida hobust parasjagu nii nagu tuju tuleb.
Callistos ja Marti on olnud ka tublid. Üleeile lasti aga mindki üle pika aja tagasi poisi selga ja nohhhhhh... Teate seda tunnet, et üks hetk tuleb tunne, et sa oled maailma parim ja siis keegi võtab sul kraest kinni ja virutab rentslisse tagasi? Noh, Callistos oskab seda tagasi virutamist minu jaoks suurepäraselt teha. Ma saan reaalselt aru, et see, mis ta mu all teeb, ei saa halb välja näha ja tegelt ilmselt ei ole miskit suurt katki, aga mu kogu keha mäletab seda ebaõnnestumise fiilingut seal seljas nii hästi. Ma kohe tunnen, kuidas ma vajun natuke rohkem küüru, klammerdun põlvega, sikutan kanna üles ja sebin kätega ringi. Kõik edusammud, mis ma ära seljas olen saanud - hetkega läinud. Ja siis ma sõidan ringi nagu masendunud kana, nutmapuhkemise äärel ja kaks tüüpi platsi kõrvalt ütlevad, et ilmselt on see parim, mis ma sellest hobusest kunagi saanud olen - edasipürgiv ja stabiilne. Njahh, mine võta siis kinni.
Eile me hüppasime Callistosega. Soojendus oli jälle selline kahtlasevõitu. Ma saan aru, et enne kui ta on pehme ja isetoimiv, tuleb üks põrgulikult raske tee läbi käia, aga hissand, peab see siis nii raske olema? Ja siis sa hakkad hüppama ja tegu on täiesti teise hobusega - ta ootab, ta kuulab ja ta on nii rahul endaga. Mis siis, et viimane hüppetrenn jäi detsembrikuusse - kui sa paned talle väikse lattaia haikaladega ette, siis poiss isegi ei pilguta silma, vaid hüppab sealt üle, nagu ta teeks seda iga päev. Meil vist on natuke see juhtum, et kui sa hindad kala tema võime järgi puu otsa ronida, siis... Ehk kui hinnata Callistost tema võime järgi koolisõitu teha, siis on parem hindamata jätta. Ja kui hinnata tema tahet hüpata, siis ta on superhobu.
Mis puutub Kilgis olekut, siis tunne on natuke nagu oleks jõudnud pikalt reisilt tagasi koju. See on natuke naljakas ja pisut ootamatu tegelikult - eriti see osa, et Martil on täpselt samamoodi. Oh, jah, nagu ma juba mainisin, siis need kaardid ja jagamine ja mängimine, eks.
Kommentaarid