Kapjadest

Ma mäletan hästi selgelt seda tunnet, kui ma värske hobuseomanikuna Ihastes peale trenni oma hobusele määrisin kabjaõli ja üks treeneritest märkis ära, et just täpselt sellist omanikku ta tahaks oma müügis olevale hobusele. Ma olin too hetk nii uhke ja arvasin end olevat maailma parim omanik. 8 aastat hiljem olen ma täiesti veendunud, et ma olen maailma üks kehvematest hobuseomanikest, kes isegi peamisest hobuhooldusest teab kõike valesti.

Kabjahooldusest, tuleb välja, ei tea ma ka mitte midagi. Seega ma läksin googleretkele. Mulle on üks sepp öelnud, et tuleb õlitada, kaks seppa keelanud õlitada ja internet annab ka täiesti vasturääkivaid vastuseid. Ja kuna ma peaks tööd tegema, aga motivatsioonipuudus on täielik, siis ma jagan teiega ka oma leide.

Alustame algusest ehk kuidas hoolitseda hobuse jalgade eest for dummies.

1. Puhastamine. Tuleks teha igapäevaselt, eriti enne ja peale trenni, et puhastada kabja alune sinna kinni jäänud mullast, liivast ja muust mustusest. Olen ise olnud olukorras, kus ei saanud raua vahele kiilunud kivikest kuidagi kätte - sellise asjaga kabja all ratsutama minnes oleks tulemiks olnud ilmselgelt lonkav hobune. Samuti on igapäevane puhastamine hea ülevaatuseks - kapja kätte võttes tunneb kohe ära kui üks kapjadest on temperatuurilt teistest erinev ning ebameeldiv lõhn võib viidata kiilumädanikule. Kui hobusel on rauad, saab jooksvalt üle kontrollida iga raua seisukorra. Eriti hea oleks, kui rautatud hobuste omanikud oskaksid vajadusel rauda eemaldada - teinekord võib vajadus selleks olla pakilisem ning sepp ei pruugi nii kiirelt teieni jõuda. Igapäevane ülevaatus annab teile hea pildi oma hobuse kapjade olukorrast ning probleemide tekkimisel saab need kiirelt lahendada.

2. Sisemine hooldus. Kui hobuse dieet on korras ja sisaldab kõike vajalikku, siis tihtipeale puudub vajadus lisade andmiseks. Samas, kui hobuse kabjad räägivad teist juttu - ehk kipuvad lagunema, rauad ei püsi all jms, siis taskuks ehk otsida välja mingi lisand. Kõige lihtsam on uurida oma sepalt - tema on see inimene, kes oma elus puutub kõige rohkem kokku erinevate hobuste ja nende kabjaprobleemidega ja oskab soovitada, mida antud olukorras kõige mõistlikum teha oleks. Teine variant on uurida söödamüüjatelt - tänapäeval on neist enamus oma tegevusalast väga huvitatud ning omavad laialdasi teadmisi oma toodetest. Paljudel on ka olemas söödaratsiooni koostamise teenus, mis vastaks just teie hobuse vajadusele.

3. Sepp. Rautatud hobused vajavad sepa teenuseid vähemalt iga 6-8 nädala tagant. Eestis on saadaval mõned sepad, kes hoolitsevad selle eest, et nende hobukliendid ei peaks väljakasvanud kapjadega ringi jooksma neid oodates. Sellele, et sepp õigeaegselt teieni jõuaks saab klient ka ise kaasa aidata - hoolitsega selle eest, et teie hobused oleks meeldivad käsitleda. Ükski sepp ei tule heal meelel kliendi juurde, kui ta teab, et võib-olla ta ilma vigastusteta olukorrast ei pääse. Tasuge oma arve kiirelt ning ärge kaubelge liigselt. Jah, kui teil on 15 hobust korraga värkida, võib sepp vastu tulla ning teha teile soodustust, kuid kui te tahate 50% alet saada, siis ehk on see pisut ebaviisakas? Kui sepp töötab teie tallis pika päeva, siis oleks viisakas pakkuda teed või kohvi ning ehk väikest lõunatki?
Kui teie hobune vajab ainult värkimist, siis sedagi on mõistlik teha 6-8 nädalase intervalliga, mitte alles siis, kui hobuse kabjad sobivad pigem spordivahendina Tartu Maratonile.

4. Vaadake üle need kohad, kus hobune oma aega veedab. Me kõik ju teame, et kehvasti puhastatud boks ei tee mitte karuteenet ainuüksi hingamisteedele, vaid liiga niiske allapanu võib kaasa aidata ka kabjaprobleemide tekkele. Kuid tähelepanuta ei saa jätta ka koplit - liiga mudased koplid põhjustavad kõiksugu hädasid alates kadunud raudadest lõpetades prei ning väljaväänatud jalgadega. Ilmselt kõige lihtsam viis mudaste olude vältimiseks on liigutada söötmiskohta koplites - kui hein on terve talve ühel kohal, siis paraku just sinna need mudaväljad kipuvad tekkima.

5. Treening. Liikumine stimuleerib vereringet ning see omakorda tagab toitainete ja hapniku jõudmise kabjani. Painutamine ja sirutamine aitavad kabjal kasvada korrektselt.

6. Kabja niiskuse säilitamine. See on nüüd see punkt, kus kabjahooldajate maailm jaguneb kildudeks. On koolkond, mis väidab, et igasugune väline sekkumine (õlitamine, rasvatmine jms) on täiesti mõttetu ning ei aita kuidagi kaasa kabjastruktuuri paranemisele vaid pigem võib põhjustada kabapinna liigset kuivust ning seeläbi struktuuri nõrgemist. Nende väide on see, et kõik õlid, mis kabja pinnale määritakse mitte ei hoia niiskust sees vaid lukustavad kabja lisaniiskusele väljastpoolt. Mõned uuringud muidugi näitavad, et kõik see õlitamine ja möllamine on täiesti null kasuteguriga osade toodete puhul- eriti nende, mis väidavad end lisavat proteiini kabjale. Ning teiste, eriti näiteks formaliini sisaldavate, puhul täheldati seda, et need kahjustasid kabjastruktuuri sedavõrd, et niiskus mitte ei lukustunud kapja vaid liikus seal liiga sügavale.

Siis on üks väga suur grupp, kelle arvates parim kabja niiskuse säilitamise viis on kabja niisutamine tavalise veega - seda siis kas asetades jalg vette või voolikuga kastes. Teisalt jälle on Ameerikas leitud, et liigne hobuste pesemine kahjustab nende kapju sedavõrd, et rauad ei taha enam üldse all püsida (liigse pesemise all mõeldi siinkohal umbes 3x päevas pesu võistlushobustel). Lisaks muutub kabja põhi suure niisutamise peale pehmeks ning on vastuvõtlikum igasugustele vigastustele.

Ja no loomulikult ei saa ju mitte rääkida kogukonnast, kes iga nädalapäeva jaoks oma kabjaõli on muretsenud. Tihtipeale need inimesed üritavad vältida liigse niiskuse sisenemist kapja - noh, näiteks, meilgi on levinud praktika, et kuumadel suveilmadel on kõige mõistlikum hobuste jaoks kopeldamine öösel, kui teadagi tekib maapinnale kaste. Satutaksegi nõiaringi, kus öösel saab kabi niiskust, kuumal päeval aga kuivab. Tekib olukord, kus kabi paisub ja kahaneb kiire intervalliga ning see põhjustab naelaaukude venimist ning sellest tulenevalt raudade kaotust (muide, profiilplekk katustega pidi umbes sarnane mure olema, sellepärast nad vahest kipuvadki tugevama tuulega minema lendama - naelaaugud on suve ja talve vaheldumisega välja veninud). Tihtipeale elavad need omanikud kuivemates tingimustes ning nende väide on, et nende hobuste kabjad ongi kuivemad, tulenevalt välisteguritest. Samas tõestas grupp Austraalia teadlasi, et hoolimata elukeskkonnast on terve hobuse kabja niiskus igal pool praktiliselt sama.


Mulle nii väga meeldib, et maailmas on nii palju vasturääkivat infot! Kuidas teie hobuste kabjahooldus välja näeb?