Ma arvan isiklikult nüüd, nädal hiljem, et seda võistlust oli vaja õppetunniks. Et noh, alati ei lähe asjad nii, nagu sa arvad, et nad peaks minema, isegi kui sa oled teinud endast kõik oleneva, et nad läheksid.
Ei, ei olnud ju tegelt üldse nii hull. Tulemused ei olnud mingid katastroofilised või midagi - lihtsalt kui sa oled juba nii kaugele sõitnud, siis tegelikult tahaks teha sooritust, et pärast oleks hea tagasi sõita - kehva tujuga ei ole pea 6 tunnine kojusõit üldsegi tore ju.
Mis siis valesti läks? Ma vist pean alustama sellest, et ma seletan ära, kuidas ma pole üldse päris inimene ilma oma hommikuse kohvita... ja kohvi see Leedu küla meile ei pakkunud. Me üritasime isegi kõrvalküla, aga sealt sai kohvi pähe ainult mingit lahustuvat pulbrit ja võistluskohvik pakkus kohvina pätikat - st tohutu suur lusikatäis pruuni ühekordse topsi põhja, kuum vesi peale ja oligi valmis. Ainult, et kui see vesi ükskord nii jahe oli, et kannatas juua, oli kohvist saanud mingi tökatilaadne ollus. Jap, ma tahaks olla see inimene, kes ei lase ennast sellistest pisiasjadest häirida aga paraku püsib mu vererõhk ühtlaselt madalal tänu sellisele arutule kohvivabadusele. See aga tingis omakorda olukordi, kus ma keset hobusega käekõrval jalutamist tundsin kohutavat vajadust minestama hakata ja pidin siis otsustaval sammul kiirelt talli tagasi minema, et mitte hobuse kõrval järsku pikali maas olla. Ärritav.
Teine asi - ma pean ausalt üles tunnistama, et ma olen üritanud Marti pihta noaga visata, sest ta pidi olema kaardilugeja ja magas maha pöörde kiirteelt restorani ning järgmine pidi olema alles 50 km pärast... sest ma toimin veel halvemini ilma söögita. Ja süüa see Leedu küla ka ei tahtnud anda. Ok, võistluse juures oli kohvik, ent selle toit nägi nii kahtlane välja, et ma tõepoolselt ei suutnud too hetk seda süüa ja külas oli ainult üks restoranilaadne maja, kus me küll laupäeva õhtul saime suppi ja mingit suure pelmeenilaadset asja süüa, ent ülejäänud aja pidime supermarketist ostetud toiduga hakkama saama. Ja ma olen harjunud hästi sööma ja ma tahaks, et sellised asjad ei häiriks mind, aga need häirivad.
Kolmas asi - kuigi meie ööbimiskoht ei olnud otseselt kehv, siis see oli jagatud ruum. Ja ma olen üsna privaatne inimene ja kui mu toal on ees lükanduks, mis kostab läbi ja ei käi lukku, siis ma olen konstantselt mures. Ma tean, et ma ei peaks, aga ma olen.
Neljas, kui võistluse korraldus jätab mulje, et ma pidevalt olen vales kohas või kui ma eelmisel õhtul ei tea, mis kell ma stardin ja kus ma mingeid asju tegema pean, siis ma olen ka pidevalt mures ja rahune hästi. Aga minu puhul ei tule selline närviline olek kuidagi kasuks, vaevalt et kellelgi teiselgi.
Viies, ma ei ole õige mees oma õigusi nõudma. Kui mu stardiaeg on 17.28 ja mind kutsutakse starti 17.18, siis ma ei hakka vaidlema, vaid lähen. Mis siis, et ma sain soojendust teha täpselt 8 minutit. Ja kui ma järgmine päev arvestan selle võimalusega ja kaks enne mind startija nõuab oma õigust ja mu planeeritud täpselt 15 minutine soojendus venib tänu sellele 25 minutiseks, siis ma kehitan õlgu ja sõidan oma sõidu ära ja saan pärast kohtunikult noomida, et miks mu hobune kihutas. Aga ta kogubki hoo üles, kui ta väsinud on...
Seega jah, see ei olnud hea kogemus. Aga halvad kogemused õpetavad ka miskit - kuigi praegu tundub nagu ma ei tahaks üldse mingi võistluste kamaga siin jännata.
Ei, ei olnud ju tegelt üldse nii hull. Tulemused ei olnud mingid katastroofilised või midagi - lihtsalt kui sa oled juba nii kaugele sõitnud, siis tegelikult tahaks teha sooritust, et pärast oleks hea tagasi sõita - kehva tujuga ei ole pea 6 tunnine kojusõit üldsegi tore ju.
Mis siis valesti läks? Ma vist pean alustama sellest, et ma seletan ära, kuidas ma pole üldse päris inimene ilma oma hommikuse kohvita... ja kohvi see Leedu küla meile ei pakkunud. Me üritasime isegi kõrvalküla, aga sealt sai kohvi pähe ainult mingit lahustuvat pulbrit ja võistluskohvik pakkus kohvina pätikat - st tohutu suur lusikatäis pruuni ühekordse topsi põhja, kuum vesi peale ja oligi valmis. Ainult, et kui see vesi ükskord nii jahe oli, et kannatas juua, oli kohvist saanud mingi tökatilaadne ollus. Jap, ma tahaks olla see inimene, kes ei lase ennast sellistest pisiasjadest häirida aga paraku püsib mu vererõhk ühtlaselt madalal tänu sellisele arutule kohvivabadusele. See aga tingis omakorda olukordi, kus ma keset hobusega käekõrval jalutamist tundsin kohutavat vajadust minestama hakata ja pidin siis otsustaval sammul kiirelt talli tagasi minema, et mitte hobuse kõrval järsku pikali maas olla. Ärritav.
Teine asi - ma pean ausalt üles tunnistama, et ma olen üritanud Marti pihta noaga visata, sest ta pidi olema kaardilugeja ja magas maha pöörde kiirteelt restorani ning järgmine pidi olema alles 50 km pärast... sest ma toimin veel halvemini ilma söögita. Ja süüa see Leedu küla ka ei tahtnud anda. Ok, võistluse juures oli kohvik, ent selle toit nägi nii kahtlane välja, et ma tõepoolselt ei suutnud too hetk seda süüa ja külas oli ainult üks restoranilaadne maja, kus me küll laupäeva õhtul saime suppi ja mingit suure pelmeenilaadset asja süüa, ent ülejäänud aja pidime supermarketist ostetud toiduga hakkama saama. Ja ma olen harjunud hästi sööma ja ma tahaks, et sellised asjad ei häiriks mind, aga need häirivad.
Kolmas asi - kuigi meie ööbimiskoht ei olnud otseselt kehv, siis see oli jagatud ruum. Ja ma olen üsna privaatne inimene ja kui mu toal on ees lükanduks, mis kostab läbi ja ei käi lukku, siis ma olen konstantselt mures. Ma tean, et ma ei peaks, aga ma olen.
Neljas, kui võistluse korraldus jätab mulje, et ma pidevalt olen vales kohas või kui ma eelmisel õhtul ei tea, mis kell ma stardin ja kus ma mingeid asju tegema pean, siis ma olen ka pidevalt mures ja rahune hästi. Aga minu puhul ei tule selline närviline olek kuidagi kasuks, vaevalt et kellelgi teiselgi.
Viies, ma ei ole õige mees oma õigusi nõudma. Kui mu stardiaeg on 17.28 ja mind kutsutakse starti 17.18, siis ma ei hakka vaidlema, vaid lähen. Mis siis, et ma sain soojendust teha täpselt 8 minutit. Ja kui ma järgmine päev arvestan selle võimalusega ja kaks enne mind startija nõuab oma õigust ja mu planeeritud täpselt 15 minutine soojendus venib tänu sellele 25 minutiseks, siis ma kehitan õlgu ja sõidan oma sõidu ära ja saan pärast kohtunikult noomida, et miks mu hobune kihutas. Aga ta kogubki hoo üles, kui ta väsinud on...
Seega jah, see ei olnud hea kogemus. Aga halvad kogemused õpetavad ka miskit - kuigi praegu tundub nagu ma ei tahaks üldse mingi võistluste kamaga siin jännata.
Kommentaarid