Võistlusteks valmistumine

Nohh, loomulikult oli eelmine postitus väikene nali. Kõigi nende fotosid toimetavate droonide ja hiina võistlejate taustal ei saanud ma ju jätta oma aprillinalja tegemata. Ja ma usun, et kui MArti tegelt tahaks võistelda, siis teeks ta seda ilmselt paremini kui mina :)

Sest noh, erinevalt minust, Marti ei läheks närvi.

Peale jaanuarikuist võistlust sain ma aru, et mul on probleem. Niiviisi närvi minna enne võistlust ei ole hea - kui sa öösel magada ei saa, siis järgmisel päeval oled sa nagu zombie ja mingeid adekvaatseid otsuseid sadulas ei olegi ju võimalik oodata?

Ma ei ole just kõige ruutinilembesem inimene, ent tundus, nagu peaks olema mingi asi, mida ma enne võistlust teen. Esimese lihtsa asjana otsustasin ma kogu võistlusteks vajaliku eelneval õhtul valmis seada - isegi kui järgmisel päeval on piisavalt aega, et puhastada varustus jms, siis tuleb see ära teha siiski eelmisel õhtul. Siis ei ole muret, et kui miski kuskilt hilineb, jäävad sellised asjad tegemata. Järelikult üks asi vähem, mille pärast öösel mures olla.

Teine asi on asjad, mis peavad kaasa tulema - samuti, eelmine õhtu on nende valmispanemiseks parem kui hommik. Kui kõik võistlusriided ja muud vajalikud asjad on ühes kotis valmis, on seda kotti väga kerge hommikul kaasa haarata ning seeläbi vältida unustamisi. Eriti hea (minu jaoks) on kui võimalikke asju on kaks - mul miskipärast tekib paanika ainuüksi mõttest, et tallis valgeid pükse jalga tõmmates need katki lähevad ja ma patsinõelte ning musta niidiga neid seal kiiresti kokku nõeluma pean.

Meie esimene ühine start - terve öö nägin unes, kuidas ma kukun maha.
Kukkusingi

Kolmas asi on zen. Õhtul enne võistlust tuleb teha rahulikke, toredaid asju, mis liigselt energiat ei eelda. Seega rahustav tee ning mingi meeldiv seriaal on väga sobilikud tegevused. Kui on võimalik, siis soe vahuvann või massaaž on ka head. Ja lemmikraamatuga voodis teki all  hängimine on ilmselt üks parimaid variante.

Neljas asi on hoida oma mõtted iseenda sooritusel. Ma lähen laupäeval võistlema, ning mul pole õrna aimugi, kelle vastu või kui paljude ratsanikega ma võistlen. Ma lasen isegi oma stardiajad Martil järjekorrast välja vaadata, sest ma proovin lähenemist, kus ma ei aja ennast närvi. Mul nimelt on loll komme enne võistlust vaadata kaks korda päevas ratsanetti, et näha kelle vastu ma võistlema pean. Ja siis ma loomulikult kontrollin nende eelnevaid tulemusi ja ajan ennast pidevalt hulluks mõtetega, kus ma pole piisavalt vääriline sellises seltskonnas ühist soojendusplatsi jagama, saati siis samas klassis nende vastu võistlema. Viimasel korral keelas James selle ära, aga ta jäi pisut hiljaks - registreerimine oli juba lukus ja ma teadsin, kes seal on. Sel korral registreerisin ma end üsna varakult ja ma tean ainult paari inimest, kes minuga samas klassi on ja ma olen suutnud ennast hoida masterlisti üle vaatamast. Mul on endiselt väga tugev aukartus enamike teiste ratsanike ees ja selle asemel, et keskenduda enda sooritusele, hakkan ma ennast hulluks ajama mõtetega, kui kehv ma teiste kõrval ikka välja paistan ja kuidas ma KINDLASTI käkin midagi ära ja teen margi maani täis ja kogu publik võrdleb mu sõitu teiste sõitudega ja kõik naervad mu üle. Jah, ma reaalselt tean, et ma kindlasti ei ole nii hull - aga nendel hetkedel suudan ma ennast veenda, et mina olengi Liivimaa kõige hullem ratsutaja. Kõigel mõistlikul ei ole selle tundega midagi pistmist. Seega, tuleb katsetada uut lähenemist - seekord ma tean ainult neid konkurente, kes on minuga ühes soojenduses ja ma loodan, et ma siis pole seal koos kamba eesti kõige kõvemate koolisõitjatega, sest siis ma küll oma asju koos ei suuda hoida...

Seega, kui teil on häid nippe, kuidas oma võistluseelset närvi kontrolli all hoida, siis jagage neid mulle (ja teistele lugejatele) ka!