Pikk nädalavahetus munade, trennide ja võistlustega

Pilt Kurtnast, sest uuest võistlusest pole mul ühtegi

Seekordne nädalavahetus algas teatavasti juba neljapäeval - nii ka meil, kui James tuli trenne andma. Kuna ma olin vastutav tema transa eest lennujaamast Tartusse ja ma siis kas sõitsin liiga aegalaselt või sõin liig aeglaselt, igal juhul jõudsime me Saksa tund aega hiljem kui planeeritud. Ja otse loomulikult oli ju terve nädal sadanud ning kõik väliplatsid seisid uhkelt vee all. Õnneks on meil olemas ju ka väike maneež, kus me siis harjutasime olude sunnil hästi palju nurkasid (tuleb alati kasuks) ja hästi palju üleminekuid (samuti, alati kasulik). Tuleb nimelt välja, et mu sisemine käsi on miskipärast alati mihkel ratset võtma, kuigi tegelikkuses pole selleks ju mingit vajadust.

Reedel tegime tõsise kütmistrenni - ehk Marti oli väga imestunud, et mära päriselt ka nii joosta suudab. Mina olin muidugi seljas hädas, et krt, kõik ju näevad kuidas ma loksun nagu segane küljelt küljele ja üles alla ja siis mulle öeldakse trenni lõpus, et kuidas mul küll nii ilus istak on, et kas ma olen ennast takjapaelaga sadulasse kinnitanud. Ei, tore ju, et ma suudan jätta mulje, et ma tean mis ma teen, kuigi mu kops ja maks, mis praeguseks on küll kohtasid vahetanud, ilmselt vaidelksid vastu. Lisaks nägime roppu vaeva galopp-samm üleminekutega, sest noh, tuleb välja, et neid on L klassis ju vaja.

Laupäeval tekitas kohe küsimärke ja hirmuohkeid kohtunike kogu otsus jätta maneeži vaheuks lahti. Ma ise olin ka pisut mures sellepärast, sest juhtub ju tihti, et kui omas kodus mingi muutus on võistlusolukorras, siis omad hobused on ehk kõige tundlikumad selle teema peale. Teistel hobustel on nii ehk naa kõik vale ja võõras. Kuna ma A klassi olin soojenduse viimane startija, siis ma võtsin jälle selle riski ja tegin traavi ja mõne galopitõste väikses maneežis ning seega ma üldse isegi ei teadnud, kuidas mära lahtise ukse peale reageerib. Muretsesin ilmselgelt asjata, sest kuigi ta sinna lähenedes ikka kiikas pisut, siis suuremat tüli sellest meile ei olnud. Ja kuigi ma üldjoontes jäin skeemiga rahule, siis mõned kohad suutsin ma küll kergelt ära käkerdada - ehk loe skeem korralikult läbi! Iga 20 m kergendatud volt ei ole alati vaba ratsemega... aga tulemus siiski 66,8% (elu teine skoor) ja kokkuvõtvalt teine koht. Muidugi, mul on alati kahte skeemi sõites mure, et kui esimesel hinnetelehel üks kohtunik kirjutab, et kiirustab ja teine, et laisk... siis mida ma järgmiseks skeemiks muudan? Piinlik moment oli muidugi ka see, et kuna klass oli umbes igaviku pikkune ja ma tõesti ei oska kunagi arvata, mis protsendid ja koha ma saan, siis ma rõõmsalt vahetasin riided ära. Ja tulemuste väljakuulutamisest auhindade jagamiseni oli kõva minut aega ning seetõttu olin ma nagu mingi rääbakoll seal oma tossude ja vestiga...

Järgmine skeem aga oli umbes sajandi kaugusel. Seega ma viis korda jõudsin mõelda, et noh, läheks koju (ei saand, sest Marti pidas korda), jätaks startimata (ei saand, sest James oli organiseerinud asjad nii, et ta saaks mulle soojendust teha) või sööks kõhu nii kõvasti täis, et ei jõuaks ratsutada (seda ma tegin). Soojenduses oli mul väga hea meel, et see nii lühikest aega kestis, sest see oli rohkem nagu 10 minutit Liidia piinalaagrit kui miskit muud. Aga tasus ära, sest kuigi ma väidetavalt traaviosa sõitsin läbi nagu, ma oleks selle hobuse varastanud ning põgeneks sellega, siis galopiosa oli Jamesi arvates üks parimaid, mida ta siiani näinud on. Ja teate mis? Ma ei käkkind midagi otseselt ära. Galopp-samm üleminekud olid mõlemalt kohtunikult seitsmed! Kokku 64,5% ja jällegi teine koht klassis. Vist võib siis kordaläinuks lugeda ürituse.

Nüüd oleks paras koht öelda, et ülejäänud nädalavahetus möödus mune värvides ja koksides, aga ei. Ma koksisin ühe muna (ma võitsin) ja ei värvinud ühtegi. Ja sõin ka ainult ühe omleti jagu neid. Sest pühapäeval olin mina ka korrapidaja ning üritus jätkus hüppamisega. Meie tallil oli hea päev, Tartu meistritiitleid jagati paremale ja vasakule. Kui aga kõik olid oma hüppamised ära teinud, algasid meil jällegi Jamesi piinatunnid. Väga pikalt me ei teinud, vaatasime jälle nurkasid ja proovisime keskliinil galopitõstet - nimelt, kui ma ta eest laiali lasen, siis galopi asemel saan ma mingi sellise väga suurte sammudega traavi sealt. Tuleb välja, et kui kontakt säilitada, siis tuleb ikka galoppi ka.
Ja kui ma enne ratsutamist tundsin ennast nagu tühjaks pigistatud sidrun, siis peale seda oli jälle inimese tunne peal ja oleks veel võind igast asju teha. Ehk, ratsutamine on parim vahend laiskuse raviks!