Kõik, mis vaja on üks hobune, üks korde, üks piits ja üks mees, kelle jaoks "pole midagi ilusamat kui õnnelik hobune piaffees, kõrvad ees ja saba lõdvestunud. Teisalt pole ka midagi hullemat kui õnnetu hobune piaffeed sooritamas ja on kurb kui hobune on pinges ning ärevil."
Soome meedia on muidugi juba teema üles võtnud, netifoorumid ja FB grupid kihavad, Soomne Ratsaliit uurib asja ning on juba ühendust võtnud Taani ratsaliiduga.
Seega ei saa see olla ju ainult mina, kes järsku tunneb kaasa nendele 25+15 hobusele, kes eelmisel aastal selle onu käe alla piffe-paffe õppisid. Kujutate ette selle ühe õnnetu elu, kes 3-4 tunniga seda selgeks ei saanud ja ikka veel õppima peab?
*see on nüüd muidugi puhas iroonia, ma soovitaks siiski ehk mitte kasutada sellist meetodit. Õppige parem porgandipainutusi!
Kommentaarid