Ma olen kogu aeg olnud arvamusel, et mu hobune ja mina ei jaksa kahte skeemi sõita. Kuna me oleme peale seda sügisest auku olnud tublid ja teinud ikka üsna tublilt ja pidevalt tööd, siis ma oletasin, et hetkel on aeg küps selle teooria paikapidavuse ümberlükkamiseks. Ning kuna raskem L on natuke palju hetkel, siis A ja kergem L nendeks katsealusteks skeemideks pidid saama.
Mul on muidugi hetkel avatud A sõitmisega oma probleemid. Ma ei arva, et ma olen mingi kohutav koolisõidu äss või et mul on mingi kohutav koolisõidupüss, aga mulle ei meeldi seda praeguses ajahetkes teha. Eriti kohas, kus on ratsakool. Sest kui keegi teab, kui nõme on pähe saada mingite päris ratsutajate käest oma harrastajapaberitega, siis see olen mina. Ja mulle ei meeldi olla see mõrd, kes tuleb oma 6x nädalas ainult minu sõidetud hobusega võtma ära ratsakooli laste head tunnet edukast esinemisest. Ma olen sügavalt seda usku, et mida madalam klass, seda rohkem arvestusi võiks see pakkuda - et lapsed saaks võistelda omasugustega, et harrastajad saaksid võistelda omasugustega ja et seeniorid saaksid alustada oma noori hobuseid ning teada, kuidas need on võrreldavad teiste noorte hobustega. Selle aastane muudatus, kus sama klassi mitmes arvestuses ühe sõiduga osalemine pole enam võimalik, peaks välistama ka olukorra, kus üks paar riisub kõigi arvestuste koore.
Aga kuna oli vaja ikkagi seekord proovida, kuidas me kahe klassiga toime tuleme, siis A see pidi olema.
Ja milline A see oli! Plaan oli sõita julge ja täpne skeem. Arvestades, et ma ühelt kohtunikult sain täpsuse eest 8,5 siis võib vist öelda, et see õnnestus. Ning kui mu reedeõhtune eesmärk oli kindlasti mitte alla 65%, siis 71,625% täitis selle eesmärgi kuhjaga. Jah, täitsa õigesti lugesite. Teie alandlik lõbustaja ületas lõpuks seni täiesti kättesaamatult maagilise 70 piiri. Mis on minu jaoks tohutu saavutus. Ja see teeb mulle nii kohutavalt headmeelt, et Charlotte on nii tubli ja et see kogu üritus liigub õiges suunas. Lõplik tulemus oli siis klassis teine koht.
L klassis olin ma soojenduses 5s startija ja seega, mära mõistuse nimel, ei võtnud ma osa üldsisest soojendusest. Sest kui ma tegelt ka oleks ta ära soojendanud, jalutanud pool tundi ja siis palunud skeemi sõita, siis oleks ta mu maha visanud. Oi, oota, seda ta üritas ju ikka teha... Väikses maneežis galopeerima ei mahu, küll aga oli traaviosa mul ilusti ette valmistatud. sisenedes võistlusareenile oli plaan hobune galoppi võtta ja need nupud üle kontrollida. Ette ei osanud ma näha aga seda, et märal tuleb peale sõpradeigatusus ja vajadus iga sekundi järelt neid hõigata ning mina osutun seal seljas ainult segavaks faktoriks. Küll ei õnnestunud tal must vabaneda - mitte küll ürituste puudumiste tõttu, vaid mulle tundus, et ega ta vist väga tõsiselt ei tahtnud.
Skeem mööduski sellise täiesti omas maailmas hobusega, kelle ratsmeid ei tohtinud katsuda, jalga ei tohtinud kasutada ja kes oli liiga mures kogu muu maailma pärast. 10 meetrised voldid venisid 15 meetristeks, vasakust jalast galopp (krdi murelaps) tuli paremast ning ühe galopipikenduse lõpus oli vaja teha üritus ratsanikust vabanemiseks. Pikendustega, muidugi probleeme polnud, edasi läks hästi. Kui selline entusiasm säiliks miinus ülierutatus, siis oleks päris hea sõita. Lõpptulemus oli 62,midagi% ehk eesmärk ületada eelmist tulemust samuti. Hinneteleht oli 7 ja 5 segu - ehk kohad mis ta tegi hästi, olid tõesti väga hästi. Aga no mis seal ikka, need on hobused ja juhtub asju ka poole päeva pealt. Arvestades muidugi, et ta Martil boksis lahtisaduldamisel ka küünaldas, siis ma võin vist õnnelik olla, et mind täiesti maha ei visatud skeemi ajal, sest ilmselgelt oli meie flegma torikas ülierutatud seisundis, mis lõppes koheselt, kui Callistos saabus naaberboksi.
Mul on muidugi hetkel avatud A sõitmisega oma probleemid. Ma ei arva, et ma olen mingi kohutav koolisõidu äss või et mul on mingi kohutav koolisõidupüss, aga mulle ei meeldi seda praeguses ajahetkes teha. Eriti kohas, kus on ratsakool. Sest kui keegi teab, kui nõme on pähe saada mingite päris ratsutajate käest oma harrastajapaberitega, siis see olen mina. Ja mulle ei meeldi olla see mõrd, kes tuleb oma 6x nädalas ainult minu sõidetud hobusega võtma ära ratsakooli laste head tunnet edukast esinemisest. Ma olen sügavalt seda usku, et mida madalam klass, seda rohkem arvestusi võiks see pakkuda - et lapsed saaks võistelda omasugustega, et harrastajad saaksid võistelda omasugustega ja et seeniorid saaksid alustada oma noori hobuseid ning teada, kuidas need on võrreldavad teiste noorte hobustega. Selle aastane muudatus, kus sama klassi mitmes arvestuses ühe sõiduga osalemine pole enam võimalik, peaks välistama ka olukorra, kus üks paar riisub kõigi arvestuste koore.
Aga kuna oli vaja ikkagi seekord proovida, kuidas me kahe klassiga toime tuleme, siis A see pidi olema.
Ja milline A see oli! Plaan oli sõita julge ja täpne skeem. Arvestades, et ma ühelt kohtunikult sain täpsuse eest 8,5 siis võib vist öelda, et see õnnestus. Ning kui mu reedeõhtune eesmärk oli kindlasti mitte alla 65%, siis 71,625% täitis selle eesmärgi kuhjaga. Jah, täitsa õigesti lugesite. Teie alandlik lõbustaja ületas lõpuks seni täiesti kättesaamatult maagilise 70 piiri. Mis on minu jaoks tohutu saavutus. Ja see teeb mulle nii kohutavalt headmeelt, et Charlotte on nii tubli ja et see kogu üritus liigub õiges suunas. Lõplik tulemus oli siis klassis teine koht.
L klassis olin ma soojenduses 5s startija ja seega, mära mõistuse nimel, ei võtnud ma osa üldsisest soojendusest. Sest kui ma tegelt ka oleks ta ära soojendanud, jalutanud pool tundi ja siis palunud skeemi sõita, siis oleks ta mu maha visanud. Oi, oota, seda ta üritas ju ikka teha... Väikses maneežis galopeerima ei mahu, küll aga oli traaviosa mul ilusti ette valmistatud. sisenedes võistlusareenile oli plaan hobune galoppi võtta ja need nupud üle kontrollida. Ette ei osanud ma näha aga seda, et märal tuleb peale sõpradeigatusus ja vajadus iga sekundi järelt neid hõigata ning mina osutun seal seljas ainult segavaks faktoriks. Küll ei õnnestunud tal must vabaneda - mitte küll ürituste puudumiste tõttu, vaid mulle tundus, et ega ta vist väga tõsiselt ei tahtnud.
Skeem mööduski sellise täiesti omas maailmas hobusega, kelle ratsmeid ei tohtinud katsuda, jalga ei tohtinud kasutada ja kes oli liiga mures kogu muu maailma pärast. 10 meetrised voldid venisid 15 meetristeks, vasakust jalast galopp (krdi murelaps) tuli paremast ning ühe galopipikenduse lõpus oli vaja teha üritus ratsanikust vabanemiseks. Pikendustega, muidugi probleeme polnud, edasi läks hästi. Kui selline entusiasm säiliks miinus ülierutatus, siis oleks päris hea sõita. Lõpptulemus oli 62,midagi% ehk eesmärk ületada eelmist tulemust samuti. Hinneteleht oli 7 ja 5 segu - ehk kohad mis ta tegi hästi, olid tõesti väga hästi. Aga no mis seal ikka, need on hobused ja juhtub asju ka poole päeva pealt. Arvestades muidugi, et ta Martil boksis lahtisaduldamisel ka küünaldas, siis ma võin vist õnnelik olla, et mind täiesti maha ei visatud skeemi ajal, sest ilmselgelt oli meie flegma torikas ülierutatud seisundis, mis lõppes koheselt, kui Callistos saabus naaberboksi.
Kommentaarid