Harrastamisest koolisõidus

Harrastaja on vahel raske olla. Tihtipeale pole piisavalt aega, et töö kõrvalt hobiga nii süvitsi tegeleda kui tahaks. Teinekord pole jälle motivatsiooni tegelemiseks, sest kogu tulem on heal juhul mingi võistlusklass A tasemel ja üldse, kellel peaks olema tahtmist kokku panna täiesti uus, L taseme Kür meistrikateks? Sellest ma üldse ei räägi, et nüüd kui mu tulemused hakkavad mu unistustele ligemale nihkuma, on igasugune võimalus mingitki karikat võita viidud väga väikseks... (Jap, ma ei tea mis teema mul on karikatega, aga jubedalt tahaks. Ma pole kunagi saanud, isegi kingituseks mitte, et noh, nagu maailma-parim-mina auhind või nii (Medalid meeldivad mulle ka. Neid pole ka ühtegi (Ja rosettidest ei maksa rääkidagi vist? Ma poleks iial uskunud, et uhkelt kokku volditud tükike paela mind nii õnnelikuks teha võiks)))

Aga kuidagi ikka lähen ma talli, teen trenni, plaanin võistlusi, mõtlen välja erinevaid viise kuidas paremini ratsutama õppida (Hesteri raamat pea-all magamine ei toimi, muide) ja mu sisemine jumalanna teeb väikest võidutantsu, kui mul õnnestub mingi uus harjutus selgeks õppida.

Harrastaja motivatsiooniks sobib see artikkel jällegi kui rusikas silmaauku. Jah, ongi raske ja vahel võimatu, aga kui see on see, mida sa ikkagi teha tahad, siis ei sega ei hiline alustamine, tervisehädad ega muud tagasilöögid teekonnal sind edasi liikumast. Ja tegelikult on ju lahe, et meil on isegi juba harrastajaid, kes raskema L taseme skeeme sõidavad - seega tee on eest lahti lükatud, ning kui me sama isukalt edasi toimetame, siis ehk kunagi pole see ka piiratud.

PS. Sügavad vabandused popkultuuri mõjutuste kasutamise pärast. Häbenen silmad pihku ja rohkem ei tee.

Kommentaarid