Miskipärast jälle

Siis kui oli soe ja sai väljas paljalt chillida

Kuidagi olen ma jälle võistlustel kirjas. Ma olen teadlik, et äkki ma ei peaks seda tegema L klassi tasemel ja äkki on vara ja äkki me hävime ja äkki peaks enne A klassis 70 sõitma ja äkki peaks enne ratsutama õppima ja äkki veel mõni asi, mis mul praegu meelde ei tule. Aga ma vaatsin oma eelmist hooaega, ja noh, konsensus on, et ma siis võin ka ju klass kõrgemal keskpärane olla. Sest kogu mu eelmise hooja tulemus on 1 rosett. Mitte, et üldine koht edetabelis halb oleks - kaheksas ei ole kogu riigi peale halb tulemus - aga muidugi tekib küsimus, et kuidas ma selle tulemuse oma ainsa auhinnalise kohaga üldse sain...

Siiski, kuna hobuseomanik lubas, et sponsorlus ei kao ära kehvade tulemustega, siis ma riskin. Et noh šampa ja värki ka, või nii. Ja kuna mul kodus aastavahetusest üks pudel veel üle, siis ma võin selle ju lohutuseks ka ära juua.

Aga tulles nüüd enesehaletsuse juurest tagasi hobuste juurde, siis Charlotte on hea. Callistose paistab ka hea, aga temaga sõidab härra Ma-rohkem-kui-kolm-korda-nädalas-küll-ei-taha Marti. Noh, sest mina sõidan esitekes märaga ja teiseks on Callistos otsustanud loobuda minuga koostööst, vaimustudes pigem sellistest asjadest nagu minuga koos galopispurtide tegemine ja üleüldine tähelepanematus minu suhtes ning tähelepanu kõigi muude maailma krõpsude suhtes, mis siis omakorda põhjustvad uusi spurte. Ei ole enam väga naljakas. Eks ma kahtlustan, et tegemist võib olla minu tüüpveaga kasutada ülemäära paremat kätt, aga ma tegelen selle teemaga natuke rohkem peale võistlust.

Teine asi, mida viimasel ajal juhtunud on, on see, et mulle pakutakse täiesti lambist ratsutamisõppe videosid ja raamatuid. Ma saan aru, et James on meid mõneks ajaks nüüd hüljanud, aga et lood nii kehvad on, et ma trennis inimestele silma jään kui hädasti abi vajav tuust hobuse seljas... Või on tegemist minu isikliku paranoiaga ja tegemist on siiski lihtsalt heast südamest tehtud pakkumistega, lootes, et ma olen piisavalt asjalik, et neid pakkumisi vääriliselt hinnata? No igal juhul, jääme lootma viimasele teooriale.


Ma olin selle postituse täiesti valmis kirjutanud, kui ma sain kõne. Vanahärra on nüüd parematel karjamaadel. Mul on väga hea meel, et viimased aastad sai ta olla lihtsalt hobune ja ma loodan, et kus iganes ta ka ei oleks, on tal seltsis endisi hobusõpru, kellega koos galopimänge korraldada.

Aitäh, Elfat! Sa olid hea õpetaja!