Ma ei tea, kas asi oli selles, et ma ikkagi ei peaks sõitma L klassi või selles, et ma pole alates septembrist oma valgete pükste poole isegi vaadanud - aga igaljuhul pole ma juba tükk aega nii närvis enne võistlust olnud. Ma räägin siin täiesti puperdava südame ja õudusunenägude närvis olemisest. Öö enne võistlusi möödus unenägudes erinevaid läbikukkumise stsenaariume vaadates - küll olid patsikummid maha jäänud, küll takistas miski õigel ajal võistlustele jõudmast. Päris maailmas läks sassi ainult see, et uksest välja astudes meenus redingot - ju mulle tundus, et talvel sellist õhukest asja ikkagi selga ei panna.
Kohapeal ei olnud enam nii hull. Oli kordades hullem. Olgem ausad, see stardikasse märgitud soojendus 10 minutit hirmutas ikka korraks täitsa ära, aga tegelikkuses vist jooksis aeg üle, sest ma ei tahaks uskuda, et ma suutsingi 10 minutiga täiesti arvestatava soojenduse teha.
Võistlussooritusega ise pean ma rahule jääma. 61,94 vs eelmise korra 56 on ikkagi ju märgatav tõus. Ja noh, tulemusele ei aidanud kindlasti kaasa need momendid, kus ratsanik paneb oma jalad valepidid ja hobune hakkab pakkuma jalavahetust ja siis ratsanik surub edasi ja tuleb selline väike kõrvalhüpe keskmises galopis. Või see, et hobune vaatab, et jumala loll ratsutaja, ma peaks kontrollima, et kus need teised hobused on ja jääb ennastunustavalt hirnuma keset galopivolti ja kukub traavile. Seega paranemisruumi on.Aga! Eesmärk nr 1 - sõita üle 60, sai täidetud. Ja eesmärk nr 2 - tegelikult ka sõita, mitte kaasa reisida, sai ka täidetud. Muidugi, saab veel efektiivsemalt ja efektsemalt, aga selle me võtame järgmise korra eesmärgiks.
Kommentaarid