Ma nüüd pikka kommentaari ei jätta, ja ei tahaks nagu mingit puhta iba ka suust välja ajada... aga ma vist ei saa sellest liikumisest hästi aru praegu. Kas see on hea või vastupidi? Mis teie arvate?
Kommentaarid
Anonüümne ütles …
Huvitav, et kui Adelinde ise põhjendab oma tugevat ratsmekontakti Parzivaliga looma liigses temperamendis (Parzival on väga hot ja seda ma isegi usun), siis see sõidustiil kummitab naist ka teiste hobustega sõites. Nt mära Tiara, kellega ta jõudis väikse auhinna tasemele sõideti ka võrdlemisi tugeva kontaktiga. Sama on näha selle hobuse puhul.
Hobune on kahtlemata efektne, aga käe peale sõidetud (seal videos, ei tea, kuidas tegelik elu on). Passažis viskab hobune sootuks oma tagumist paremat jalga välja, mitte ei too seda raskuskeskmele lähemale. Pinges ja ebaharmooniline esinemine. Loodetavasti pole see hobune igapäevaselt tema sõita :) Loodetavasti...
Kodulehel on Aqiedo tema hobuste lehel küll täitsa olemas, seega vist võib eeldada, et tegemist on tema ratsastustööga...
Laura ütles …
see parem tagumine on suht ulme. Ei kujuta ette , kui kaua sellises liikumises hobune füüsiliselt vastu peab ja terve püsib. Eks aeg annab arutust.
Anonüümne ütles …
Huvitav, miks inimene, kes hobustest ei hooli, üldse ratsutamisega tegeleb...
Anonüümne ütles …
Kirjutab taas anonüümne 22:51
Eks AC esindab ju Hollandi koolkonda, kus kehtib põhimõte, et less is more. Ja see mõistest "less" sisustab Anky ühes oma kliinikus- kui ma tahan keerata paremale, kasutan paremat ratset, vasakule keeramiseks vasakut ratset. Loomulikult ma ei arva nagu Anky sõidakski nii lihtsustatult, aga see annab mõista, mida tuleks silmas pidada. Samuti on kesksel kohal põhimõte, et kuni pole antud uut märguannet, peab hobune harjutuse sooritust jätkama. Ja loomulikult tempokontroll, mis kõrgemal tasemel tähendab seda, et ratsanik kontrollib sedagi, mis tempos hobune galopipiruetti sooritab (hint Edward Gali kliinikud, kus ta seda ka demonstreerib).
Mis puudutab ülepainutamist, siis otseselt LDR-i vastaseid tippsõitjaid on raske leida. Ka Hester leiab, et LDR on väga OK. Muidugi Hesteri LDR erineb ehk sellest, mida harrastab AC või keegi teine. Teisalt on nad kõik rõhutanud, et see meetod on sobilik üksnes proffide kätesse- aga keda pidada profiks? Kas meie koolisõitjad, kes Hollandi lummuses oma hobuste nina rinnale tõmbavad on profid või mitte? Isabell Uphoff aga kasutab LDR/rollkuri selleks, et oma hobune kontrolli alla saada. Kuigi Uphoffi peetakse esimeseks, kes avalikult tunnistas ülepainutamise kasutamist (kas just vabatahtlikult, sest asi tuli päevavalgele ja kuidgai tuli juhtunu valgeks rääkida), siis tegelikult pole see siin päikese all uus- suuresti Fillise ja Baucheri teooriate (ja praktika) elluäratamine.
Huvitav teema, aga kahjuks on blogi kommentaarium selleks kehv platvorm. Asjalikke arutelusid aga FB-s ja foorumis pidada on võimatu, kuna siis hakkab üks seltskond kraaksuma loomapiinamisest ja teine ütleb, et esimestel pole sõnaõigust, kuna neil tulemused spordis puuduvad või ei ole samal tasemel nagu neil. Teate isegi...
Eks see teema on alati kirgi kütnud - mäletan isegi, kuidas kunagi sai loetud igasugu rollkuri puudutavaid teemasid ning õudusega pead vangutatud, et mida küll inimesed oma hobustega teevad. Samas jälle, vaatasin ka just Hesteri Fantastic Elastic Masterclass DVD-d ja seal tuleb väga illustreerivalt välja moment, kus üks hobune läheb siis nö LDR positsiooni ning Hester saab võimaluse seda kommenteerida. Tema nägemus asjast on see, et kui hobune ise valib lõõgastumise faasis endale sellise asendi (seega, ratsanik tol hetkel kindlasti teda sinna ei sunni (jah, ma ei saa kindel olla, et tavatreeningus teda sinna ei sunnita ja nüüd ei olnud tegemist lihtsalt õpitud reaktsiooniga (ma valis usu, et Hester on jumal ja ei tee hobustele paha))), siis ei ole see nii tohutu patt.
Mis mind aga antud video juures ehk kõige rohkem häirib, on siis vist ikkagi see, et koolisõit minu nägemuses ei peaks olema kogum igas suunas lendavaid jalgu. Ehk siis lihtsamalt öeldes, õpetus peaks tulema enne aretust. Jube tore oleks, kui hinnataks käikude õigsust ja harmooniat rohkem kui esijalgade siru-ulatust. Ja kui veel juurde panna see koht, kus minu väga subjektiivsele silmale tundub, et hobusel puudub igasugune rõõm seda üritust seal tehes... siis jah, kui suurvõistlused koosneksid ainult sellistest paaridest, siis ma neid näha ei tahaks.
Anonüümne ütles …
Jesus Christ! Need käed! Ja kuidas nende käte tõttu hobuse pea liigub. Saan aru, LDR on proffide värk jne. Aga olen nainud videoid kus Anky ja Gal kasutavad LDRi ja kuidas nad pärast sõidavad. Ok, Anky sõit näeb tavaliselt peaaegu sama jube välja. Aga Gali istak (ka käed!) on nii kuradi ilus ja igate pidi tundub see paigal olevat.
Tegelikult, saan aru, mingil määral võib selline ülepainutamine ka kasulik olla kui ratsanik teab, mis teeb. Selle kohta oli vist ka mingi uuring, kui õigesti mäletan. Et LDRi kasutamine umbes 3 minutit korraga on isegi hea. Aga Eestis pole ma veel näinud, et keegi seda hästi ja korrektselt kasutaks (= Lihtsalt tõmmatakse jõuga hobuse pea jalge vahele ja vsjo. Pea jääb siis ülejäänud 45 minutiks kuni pooleteiseks tunniks sinnasamma jalge vahele.
Ideaalis kõlab see "less is more" päris toredalt (ja ma isiklikult pooldan seda, et hobune jätkab ühte tegevust/harjutust, kuni tuleb uus märguanne), aga videot vaadates tekib jällegi küsimus, et miks sel juhul nt passaaži tehes kannus igal sammul ribides olema peab?
FEI tõmbas mõned aastad tagasi suure kära peale mõistliku joone LDR ja rollkuri vahele - esimese puhul ei kasutata hobuse soovitud asendisse panemiseks jõudu. Kindlasti ei ole see päris nii must-valge, aga kuna reeglid peavad olema, siis minu arust on see üsna hea definitsioon, kui just ei taha kõiki oma hobuseid vertikaali taga sõitvaid ratsanikke (ehk siis julgelt rohkem kui pooled kõikidest koolisõitjatest) võistlustelt eemaldada.
Selle konkreetse video juures häirivad mind samuti robustsed juhtimisvõtted ja väga ebaühtlase liikumisega hobune, kelle tagajalad on küll suutelised teda jõuliselt edasi tõukama, aga mitte antud tasemel vajalikus ulatuses kandma, mida on hästi näha koondatud allüürides - ning isegi efektsed esijalad ja hea impulss ei suuda neid probleemkohti kuidagi heastada või peita.
Anonüümne ütles …
Ma usun, et see oli ühes Horses Internationali kommentaaris, kus üks kasvataja lausus tabava lause, mis kõlas, et tänapäeval näeb võistlusväljakutel rohkem aretustööd kui ratsutamist. Eks see esijalgade show-programm on osa sellest. Meenutan, et Taanis korraldatud showl kiideti ka Akeem Foldager'i liikumisi ja lõdvestatust. Just viimane kõlas eriti õõvastavalt, teades nüüd tagant järgi, mis reaktsioon ja sündmuste rada avaldatud pildimaterjalile järgnes (hobune muide ei ole enam A.H sõita).
FEI on toimuva suhtes võrdlemisi hambutu ja ma arvan, et sihilikult võtnud passiivse rolli. Kui AC sõitis 2012.a Londoni OM-l kohtunikeputka eest läbi, Parzivali pea rinnale tõmmatud, siis kas see on ikka lubatud? Aga sooritus sai hoopis hõbemedali vääriliseks hinnatud. Jah, meil on justkui eeskirjad, aga kes kontrollib nende täitmist ja nende efektiivsust? Kas pole see nagu Eesti VTA, kes ei suuda tuvastada, kas ribioreliks moondunud hobune on näljutatud või mitte (vabandused, et näide teisest kategooriast on). Ühelt poolt meil on justkui reguleeritud normid, seadusandlus, aga mis juhtub looduses? Mitte midagi. Šveits läks isegi nii kaugele, et keelustas rollkuri. Ma pole kindel, kas see on tulemusi kandnud, aga ma kahtlen, kuna selgelt esineb veel praegugi eriarvamusi selles osas, kuidas rollkuri/hyperflexioni mõistet sisustada. Kas samastada see LDR-ga nagu klassikalise koolkonna pooldajad tahavad? Kust tõmmata piir hea ja halva vahele, lubatu ja lubamatu?
Veel üks asi, mis meenus (jeekim, mu pea on siiski prügikast). GDF-l tõstati küsimus, kas lühendada koolisõidu kohustuslikku kava? Eesmärgiks siis muuta sport publiku jaoks atrkatiivsemaks ja selle kaudu jõuda massideni (sport massidesse!). M.Klimke on kirjutanud tänasesse Eurodressage oma arvamuse ja mina isiklikult nõustun tema poolt välja toodud punktidega. Lõppude lõpuks ei tasu unustada, et kohtunikud otsustavad, millist koolisõitu nad näha tahavad. Hinnates esimeseks Valegro ja teiseks Parzivali, siis ilmselgelt pole siin üksmeelt :)
Tegelikult võiks ju Kollomi moodi küsida- miks pidada koolisõitu spordiks, kui seda võrreldakse balletiga, mis on kunst? :)
Ma sellele viimasele küsimusele vastaks natuke sedapidi, et nii iluuisutamine, võistlustants, iluvõimlemine jms on samuti ju spordialad - kuigi ka seal hinnatakse sarnaselt koolisõiduga harjutuste kvaliteeti ja ilu(?) subjektiivsete hindajate poolt. Samuti on vähemalt iluuisutamises pidevalt meediast läbi jooksnud nurinat hindamiste teemadel...
Aga samas tehakse ju nö koolisõitu ka kunstina - kõige lihtsam näide ilmselt siinkohal on Viini Ratsakool, mis müüb etendusi. Ja nagu ma aru saan, siis isegi nemad pole suutnud vältida rollkuri skandaale.
Anonüümne ütles …
Jätkates seda koolisõidu GP lühendamise kava- http://www.eurodressage.com/equestrian/2014/12/24/loves-labours-lost Must read artikkel!
Kuidas mõjutaks koolisõitu ja selle mainet see, kui a) hindamine oleks aus(am) ja läbipaistvam b) kohtunikud ei peaks 15-20% küündivaid erinevusi normaalseks nähuks. Mina harrastajana olen kimbatuses, kui mu hinnetelehel on 55 vs 65%. Esimene neist tähistab väga nõrka skeemi, teine on tugev keskmine. Kuidas edasi treenida ja mida sellest järeldada? c) OK, ma saan aru, et identset hindamist ei saa kohtunikelt eeldada, aga for the love of God- kui kaks otsakohtunikku panevad ikka sulle väga erinevad hinded sama harjutuse eest, siis see aitab vere keema ajada küll.
Kui koolisõitjad saaksid oma egodest üle, siis tuleks ka rohkem sinna järelkasvu. Kinnisesse klubisse, nagu ta hetkel kipub meil ja maailmas olema, on väga keeruline sisse pääseda. Parem kõksida takistusi :) Ausam ja lihtsam.
Kommentaarid
Hobune on kahtlemata efektne, aga käe peale sõidetud (seal videos, ei tea, kuidas tegelik elu on). Passažis viskab hobune sootuks oma tagumist paremat jalga välja, mitte ei too seda raskuskeskmele lähemale. Pinges ja ebaharmooniline esinemine. Loodetavasti pole see hobune igapäevaselt tema sõita :) Loodetavasti...
Eks AC esindab ju Hollandi koolkonda, kus kehtib põhimõte, et less is more. Ja see mõistest "less" sisustab Anky ühes oma kliinikus- kui ma tahan keerata paremale, kasutan paremat ratset, vasakule keeramiseks vasakut ratset. Loomulikult ma ei arva nagu Anky sõidakski nii lihtsustatult, aga see annab mõista, mida tuleks silmas pidada. Samuti on kesksel kohal põhimõte, et kuni pole antud uut märguannet, peab hobune harjutuse sooritust jätkama. Ja loomulikult tempokontroll, mis kõrgemal tasemel tähendab seda, et ratsanik kontrollib sedagi, mis tempos hobune galopipiruetti sooritab (hint Edward Gali kliinikud, kus ta seda ka demonstreerib).
Mis puudutab ülepainutamist, siis otseselt LDR-i vastaseid tippsõitjaid on raske leida. Ka Hester leiab, et LDR on väga OK. Muidugi Hesteri LDR erineb ehk sellest, mida harrastab AC või keegi teine. Teisalt on nad kõik rõhutanud, et see meetod on sobilik üksnes proffide kätesse- aga keda pidada profiks? Kas meie koolisõitjad, kes Hollandi lummuses oma hobuste nina rinnale tõmbavad on profid või mitte? Isabell Uphoff aga kasutab LDR/rollkuri selleks, et oma hobune kontrolli alla saada. Kuigi Uphoffi peetakse esimeseks, kes avalikult tunnistas ülepainutamise kasutamist (kas just vabatahtlikult, sest asi tuli päevavalgele ja kuidgai tuli juhtunu valgeks rääkida), siis tegelikult pole see siin päikese all uus- suuresti Fillise ja Baucheri teooriate (ja praktika) elluäratamine.
Huvitav teema, aga kahjuks on blogi kommentaarium selleks kehv platvorm. Asjalikke arutelusid aga FB-s ja foorumis pidada on võimatu, kuna siis hakkab üks seltskond kraaksuma loomapiinamisest ja teine ütleb, et esimestel pole sõnaõigust, kuna neil tulemused spordis puuduvad või ei ole samal tasemel nagu neil. Teate isegi...
Mis mind aga antud video juures ehk kõige rohkem häirib, on siis vist ikkagi see, et koolisõit minu nägemuses ei peaks olema kogum igas suunas lendavaid jalgu. Ehk siis lihtsamalt öeldes, õpetus peaks tulema enne aretust. Jube tore oleks, kui hinnataks käikude õigsust ja harmooniat rohkem kui esijalgade siru-ulatust. Ja kui veel juurde panna see koht, kus minu väga subjektiivsele silmale tundub, et hobusel puudub igasugune rõõm seda üritust seal tehes... siis jah, kui suurvõistlused koosneksid ainult sellistest paaridest, siis ma neid näha ei tahaks.
Tegelikult, saan aru, mingil määral võib selline ülepainutamine ka kasulik olla kui ratsanik teab, mis teeb. Selle kohta oli vist ka mingi uuring, kui õigesti mäletan. Et LDRi kasutamine umbes 3 minutit korraga on isegi hea. Aga Eestis pole ma veel näinud, et keegi seda hästi ja korrektselt kasutaks (= Lihtsalt tõmmatakse jõuga hobuse pea jalge vahele ja vsjo. Pea jääb siis ülejäänud 45 minutiks kuni pooleteiseks tunniks sinnasamma jalge vahele.
- Elis
FEI tõmbas mõned aastad tagasi suure kära peale mõistliku joone LDR ja rollkuri vahele - esimese puhul ei kasutata hobuse soovitud asendisse panemiseks jõudu. Kindlasti ei ole see päris nii must-valge, aga kuna reeglid peavad olema, siis minu arust on see üsna hea definitsioon, kui just ei taha kõiki oma hobuseid vertikaali taga sõitvaid ratsanikke (ehk siis julgelt rohkem kui pooled kõikidest koolisõitjatest) võistlustelt eemaldada.
Selle konkreetse video juures häirivad mind samuti robustsed juhtimisvõtted ja väga ebaühtlase liikumisega hobune, kelle tagajalad on küll suutelised teda jõuliselt edasi tõukama, aga mitte antud tasemel vajalikus ulatuses kandma, mida on hästi näha koondatud allüürides - ning isegi efektsed esijalad ja hea impulss ei suuda neid probleemkohti kuidagi heastada või peita.
FEI on toimuva suhtes võrdlemisi hambutu ja ma arvan, et sihilikult võtnud passiivse rolli. Kui AC sõitis 2012.a Londoni OM-l kohtunikeputka eest läbi, Parzivali pea rinnale tõmmatud, siis kas see on ikka lubatud? Aga sooritus sai hoopis hõbemedali vääriliseks hinnatud. Jah, meil on justkui eeskirjad, aga kes kontrollib nende täitmist ja nende efektiivsust? Kas pole see nagu Eesti VTA, kes ei suuda tuvastada, kas ribioreliks moondunud hobune on näljutatud või mitte (vabandused, et näide teisest kategooriast on). Ühelt poolt meil on justkui reguleeritud normid, seadusandlus, aga mis juhtub looduses? Mitte midagi. Šveits läks isegi nii kaugele, et keelustas rollkuri. Ma pole kindel, kas see on tulemusi kandnud, aga ma kahtlen, kuna selgelt esineb veel praegugi eriarvamusi selles osas, kuidas rollkuri/hyperflexioni mõistet sisustada. Kas samastada see LDR-ga nagu klassikalise koolkonna pooldajad tahavad? Kust tõmmata piir hea ja halva vahele, lubatu ja lubamatu?
Veel üks asi, mis meenus (jeekim, mu pea on siiski prügikast). GDF-l tõstati küsimus, kas lühendada koolisõidu kohustuslikku kava? Eesmärgiks siis muuta sport publiku jaoks atrkatiivsemaks ja selle kaudu jõuda massideni (sport massidesse!). M.Klimke on kirjutanud tänasesse Eurodressage oma arvamuse ja mina isiklikult nõustun tema poolt välja toodud punktidega. Lõppude lõpuks ei tasu unustada, et kohtunikud otsustavad, millist koolisõitu nad näha tahavad. Hinnates esimeseks Valegro ja teiseks Parzivali, siis ilmselgelt pole siin üksmeelt :)
Tegelikult võiks ju Kollomi moodi küsida- miks pidada koolisõitu spordiks, kui seda võrreldakse balletiga, mis on kunst? :)
Anonüümne 22:51, 15:26
Aga samas tehakse ju nö koolisõitu ka kunstina - kõige lihtsam näide ilmselt siinkohal on Viini Ratsakool, mis müüb etendusi. Ja nagu ma aru saan, siis isegi nemad pole suutnud vältida rollkuri skandaale.
Kuidas mõjutaks koolisõitu ja selle mainet see, kui
a) hindamine oleks aus(am) ja läbipaistvam
b) kohtunikud ei peaks 15-20% küündivaid erinevusi normaalseks nähuks. Mina harrastajana olen kimbatuses, kui mu hinnetelehel on 55 vs 65%. Esimene neist tähistab väga nõrka skeemi, teine on tugev keskmine. Kuidas edasi treenida ja mida sellest järeldada?
c) OK, ma saan aru, et identset hindamist ei saa kohtunikelt eeldada, aga for the love of God- kui kaks otsakohtunikku panevad ikka sulle väga erinevad hinded sama harjutuse eest, siis see aitab vere keema ajada küll.
Kui koolisõitjad saaksid oma egodest üle, siis tuleks ka rohkem sinna järelkasvu. Kinnisesse klubisse, nagu ta hetkel kipub meil ja maailmas olema, on väga keeruline sisse pääseda. Parem kõksida takistusi :) Ausam ja lihtsam.