Kuna mul on igav - siis palju õnne, tuleb räme targutus!
- Suurepärased vabatahtlikud - see tabab kohe hästi kodu lähedale, kuna ma ise vägagi tihti olen vabatahtlikuks suurematel ja väiksematel võistlustel. Aga siiski, võistleja seisukohalt. Eesti väiksematel võistlustel kipub olema see mure, et neid lihtsaid ei ole. Eriti paistab see silma tallides, kus ratsakoole kõrval ei ole ja abikätest tõsiselt puudu jääb. Üldiselt avaldub see võistleja jaoks sellena, et korrapidajat pole, asjad takerduvad, info ei liigu ja kõik asjad jäävad väga hiljaks. Väikese soovitusena korraldajatele - leppige asjad eelnevalt kokku! Ei ole kellelgi vaja seda lisastressi selle näol, et mõni hindekohtunik peab korraga ka tegema kirjutaja tööd, või järsku selgub, et võistlusplatsi uksel polegi avajat, ning tuleb hobuse seljast maha hüpata, et välja saada. Vabatahtliku seisukohast - nii kurb on, kui sa lähed appi ja ainuke, mis sa vastu saad on hunnik korraldusi, õiendamist ning rahulolematust võistlejate poolt. Võistlejad, pidage meeles, et vabatahlikud EI OLE korraldajad, ning EI VASTUTA korraldaja otsuste või tegemate jätmiste pärast. Pole vaja vinguda soojendusplatsi väraval valves oleva vabatahlikuga, et see rohkem kui kaheksat hobust sisse ei lase. Samuti võiks korraldaja mõelda sellele, et kui keegi terve pika võistluspäeva ametis viibib, siis väike snäkk või lõuna ja pidevalt kättesaadav külm/soe jook on vägagi teretulnud. Sellega seoses, vaadake alati üle, et sellised asjamehed, kes kuhugi posti naelutatud on ning sealt eemalduda ei saa, ka süüa/juua/pausile saaks. Ratsakoolidel on abistajad omast käest võtta - ühes Tartu omas märgiti kõik abistajad aasta jooksul üles ning enim aidanud õpilane sai viimasel võistlusel väikese karika; samuti on võimalik motiveerida eelisjärjekorraga hobusele järgmistel võistlustel.
- Kommunikatsioon. Mul on olnud viimase aasta jooksul mõned olukorrad, kus ma pole saanud minna eelnevalt registreeritud võistlustele. Ma saan aru, et see võib-olla on puhtalt minu kiiks, aga ma tahan oma kirjale vastust, kui oma olen ära öelnud. Ma tegelikult ka muretsen kohutavalt, et nüüd tuleb hommik ja minu nimi on stardijärjekorras ja kõik arvavad, et ma olen see põrsas, kes oma tulekust ei teata. (Võistlejad, kivi teie kapsaaeda ka - ükskõik kuna teil selgub, et te ei saa osaleda, püüdke leida see aeg, et anda teada oma mittetulekust.) Samuti bokside broneerimisel - kui mulle ei vastata, siis ma ei tea, kas eeldada, et mu kiri ei jõudnud kohale või arvata, et ju on kiire. Ma võin tüütuks muutuda nii!
- Korrektsus ning turvalisus. See on mõlemapoolne. Võistlejad peaksid teadma, mida ja kuidas tohib. Ära mine kuhugi nurga taha ratsutama, niiet korrapidaja sind pool kilomeetrit taga peab ajama, et sulle öelda, et soojendusalast väljaspool ei tohi soojendada. Võta see aeg ja loe määrustikust vähemalt riietuse/reeglite osa läbi. Ära tule koolisõiduvõistlusel kinnasteta, kraeta või lahtiste juustega starti. Kohtunikud on tulnud tihtipeale väga kaugelt sind hindama, ole viisakas ja austa sporti. Korraldajad seevastu peaksid märgistama ettenähtud soojendusalad ning kui neid on mitu, siis palkama piisavalt korrapidajaid, et oleks võimalik asjadel silma peal hoida. Ja korrapidajad, kui te olete ametisse määratud, siis ei, te ei tohi soojendusalalt minema joosta, kui teid miski muu rohkem paelub. See lõpeb sellega, et hobused, kes on stardi ära teinud, pannakse uuesti hüppama, sõidetakse ilma kiivriteta ning tõstetakse takistused lubamatutesse kõrgustesse.
- Varakult valmis. Kellelgi ei ole vaja stressi, mida tekitab raja ülespanek ühe abilisega pool tundi või mittetöötav helisüsteem 5 minutit enne esimest starti.
- Hea koht. Eks sellega on nii, et töötada tuleb sellega, mis on antud, aga eks võistlejana on alati tore, kui võsitluskohta saabudes on parkimisalad, platsid, boksid jms viidatud ning alati on hästi aru saada, kus ja mida parasjagu tohib teha. Ei ole mõtet võistlejatega pahandama hakata, kui nad vales kohas oma hobust jalutavad, kui kusagil pole üleval märki vastavast keelust. Samuti tuleks korraldajatel üle vaadata laadimisalad - väikeautod ning treilerid võiks asuda eraldi parklates, et hobust peale laadima asudes ei avastaks end olukorras, kus kellegi auto on su trapi kinni parkinud.
- Õigekiri. Tegelikult ka, kõik kes te koostate nimekirju võistlejatest või isegi trennilistest - ülim ebaviisakus on inimese nimi valesti kirjutada ja enamus hobuseomanikke on kergelt õnnetud, kui nende hobuse nimega on eksitud. Tänapäeval, kui Eestis käib kõik elektrooniliselt ja süsteemselt, on see probleem muidugi vähenenud, ent esineb ikka vahel.
- Väikesed detailid. Teate mis on kurb? Kui sa oled 4 inimeselises klassis neljandal kohal ja kolm esimest saavad auhinna. Ülimalt tore on kui korraldaja võtab vaevaks sulle see rosett anda, et sa ennast väljajäetuna ei tunneks. Ja ma täiesti saan aru, et meil võistlused ei ole nii suured, et teha miljon erinevat arvestust, ent alati on tore kui on eraldi arvestused näiteks ratsakoolidele, lastele, harrastajatele. Üks suur avatud klass on küll korraldajale odavam, ent võistlejale palju magedam osaleda. On ilmselge ju, et keskmine ratsakooli õpilane ei püsi noorte tulevikulootustega konkurentsis. Ning tihtipeale võib selline keskmik harrastaja oma keskmik hobusega tehagi väga korrektse ning oma võimete piiril oleva sõidu, ent autasuks sellest ometi ei piisa. Mingitest juukseklambritest meie tingimustes ei maksa vist väga rääkida, hea kui vetsupaber olemas on :)
- Ja mis kõige tähtsam - hea võistluse märgiks on ka pealtvaatajad, hoolitsege nende eest ka. Jube mage on pool päeva püsti seista, sest korraldaja pole suutnud välja mõelda, et inimesed ehk tahaks istuda. Samuti on mõistlike hindadega kohvik pika võistluspäeva puhul, te ei taha ju, et inimesed kõhu tühjenedes ära läheks ja viimased (tihtipeale ka kõige põnevamad) klassid tühjuses toimuksid?
Eestis õnneks on juba küllalt kohtasid, kuhu on ennast lausa lust kirja panna, sest sa juba tead, et sind ootab ees suurepärane korraldus ning soe vastuvõtt. Samas on ka kohtasid, kus sa juba tead, et üks või teine punkt on üle lastud ja täiesti suurepärasest võistluskogemusest või pealtvaatamisest jääb ikkagi pisut puudu.
Kommentaarid