Mõned nädalad tagasi leidsime me koplist jämeda jalaga märapunni, kes seisis õnnetu näoga ja vaatas pealt kuidas Callistos mõned sammud eemal heinahunnikus pugis. Kuna see jämeda jala vaatepilt on juba tuttav, siis helistasingi kohe arstile ning plaanisime hobuse koheselt tuppa ja külma vee alla saada - see viimane kukkus aga haledalt läbi, sest hobusel oli ilmselgelt liiga valus, et kõndida. Õnneks jõudis peatselt kohale ka arstionu, kes tegi valuvaigistava süsti ning ühistel jõududel saime hobuse ka liikuma. Kusjuures, lühike jalutuskäik koplist talli tõmbas paistetuse hoolega alla. Seega nädalake ravi ja tagasi normaaljalgade maailma - või noh, niivõrd kuivõrd, sest see jalg näeb pidevalt jämedam välja kui ülejäänud kolm.
Samas alustasime ka vaikselt uuesti hüppamisega. Callistose arust on hüppamine igal juhul tore ja ta on ka aru saanud, et minu arust see päris nii ei ole, seepärast võttis ta viimasel hüppetrennil pisut juhtimise üle ja otsustas ise kust ja kuidas hüpata tuleb. Mis iseenesest on hea, sest mina küll neid detaile ei oska paika panna ja minu jaoks on lihtsam kui hobune ise teab, mis ta tegema peab ning mina saan rahuliku kaasreisijana sadulas istuda, õigel hetkel hobust võimalikult vähe segada ning tulemust nautida. Võimalik, et ma suhtuksin asjasse tõsisemalt, kui see oleks see ala, millega ma tegeleda tahaks - aga hetkel on see väike vaheldus lihtsalt.
Kuna Marti ükspäev pidi tööl olema ja trenni ei jõudnud, siis sain ma ka Charlottega hüpata. Mis oli kole. Noh, hobune polnud aasta hüpanud. Alustuseks kohe jäi ta esimese risti ette seisma ja vaatas seda kui ilmaimet. Tulime siis uuesti ja siis ta juba teadis küll, mis tegema peab. Aga tema arust oli see teema väga vahva ja igaks juhuks, et ma ka ikka teaks, et talle meeldib, siis tulid paar pukki ka ikka takistuse ületamise järel. See, et ma selga jäin, oli puhas ime, sest mära puhul on tegemist hobusega, kes "sukeldub" pärast tõket ja kuna ma pole sellega harjunud, siis tõmbab mu kaasa. Ja no kui peale seda tuleb veel natuke lollutamist, siis mina olen küll enda üle uhke, et ma maha ei sadanud. Nädal hiljem muidugi, Martiga hüpates, ei olnud mingeid pukke vaja teha ja sai viisakas oldud küll.
Nüüd on aga jälle see koht, kus peal suurt tormi Callistos hakkas tagumist jalga hoidma, ning hetkel on puhkuse režiimil. Tallis elutsev vet sai hoolega ära kasutatud, ning kui paari päevaga paremaks ei lähe või läheb hullemaks, siis tuleb minna kliinikusse kontrolli. Õnneks juba on paremaks läinud, seega ehk oli mingi väike äratõmbamine - praegu on see aeg ju, kui vaja on kaubanduskeskustes müüdavad paugud 100%-liselt ära kasutada ning võimalikult palju müra teha. Hobustel ikka libeda muda peal tore koplis paanikajooksu teha ju.
Aga nii, kivisse raiumise eesmärgil, siis vahepeal käis hobustel ka massöör. Kui Charlotte vajab veel järelmudimist, siis Callistos tunnistati väga tasakaalus hobuseks ja paluti mitte massööri aega temaga lähisajal raisata. Mis on tore, sest selle töötu olemisega olen ma saavutanud konstantse vaesuse tunde. Tegelikult pole muidugi asi nii hull, aga noh, pisut dramaatilisust käib ikka asja juurde.
Samas alustasime ka vaikselt uuesti hüppamisega. Callistose arust on hüppamine igal juhul tore ja ta on ka aru saanud, et minu arust see päris nii ei ole, seepärast võttis ta viimasel hüppetrennil pisut juhtimise üle ja otsustas ise kust ja kuidas hüpata tuleb. Mis iseenesest on hea, sest mina küll neid detaile ei oska paika panna ja minu jaoks on lihtsam kui hobune ise teab, mis ta tegema peab ning mina saan rahuliku kaasreisijana sadulas istuda, õigel hetkel hobust võimalikult vähe segada ning tulemust nautida. Võimalik, et ma suhtuksin asjasse tõsisemalt, kui see oleks see ala, millega ma tegeleda tahaks - aga hetkel on see väike vaheldus lihtsalt.
Kuna Marti ükspäev pidi tööl olema ja trenni ei jõudnud, siis sain ma ka Charlottega hüpata. Mis oli kole. Noh, hobune polnud aasta hüpanud. Alustuseks kohe jäi ta esimese risti ette seisma ja vaatas seda kui ilmaimet. Tulime siis uuesti ja siis ta juba teadis küll, mis tegema peab. Aga tema arust oli see teema väga vahva ja igaks juhuks, et ma ka ikka teaks, et talle meeldib, siis tulid paar pukki ka ikka takistuse ületamise järel. See, et ma selga jäin, oli puhas ime, sest mära puhul on tegemist hobusega, kes "sukeldub" pärast tõket ja kuna ma pole sellega harjunud, siis tõmbab mu kaasa. Ja no kui peale seda tuleb veel natuke lollutamist, siis mina olen küll enda üle uhke, et ma maha ei sadanud. Nädal hiljem muidugi, Martiga hüpates, ei olnud mingeid pukke vaja teha ja sai viisakas oldud küll.
Nüüd on aga jälle see koht, kus peal suurt tormi Callistos hakkas tagumist jalga hoidma, ning hetkel on puhkuse režiimil. Tallis elutsev vet sai hoolega ära kasutatud, ning kui paari päevaga paremaks ei lähe või läheb hullemaks, siis tuleb minna kliinikusse kontrolli. Õnneks juba on paremaks läinud, seega ehk oli mingi väike äratõmbamine - praegu on see aeg ju, kui vaja on kaubanduskeskustes müüdavad paugud 100%-liselt ära kasutada ning võimalikult palju müra teha. Hobustel ikka libeda muda peal tore koplis paanikajooksu teha ju.
Aga nii, kivisse raiumise eesmärgil, siis vahepeal käis hobustel ka massöör. Kui Charlotte vajab veel järelmudimist, siis Callistos tunnistati väga tasakaalus hobuseks ja paluti mitte massööri aega temaga lähisajal raisata. Mis on tore, sest selle töötu olemisega olen ma saavutanud konstantse vaesuse tunde. Tegelikult pole muidugi asi nii hull, aga noh, pisut dramaatilisust käib ikka asja juurde.
Kommentaarid