Ma ei tea kas asi on minu ülepingutatud otsuses liiga varakult L klassi proovida, nõmedalt niisketes ilmades või lihtsalt soovis istuda päev läbi diivanil keras oma fliisist onesies, aga ratsutamine tundub kohutavalt kole mõte. Ma küll üritan kohusetundest hobused liikumises hoida, milles on mul suur abi Martist, aga nii kui ma talli lähen läheb miskit nihu. Õnneks mitte hobustega, pigem minuga. Ühesõnaga olen ma üks hädine vares, kes vajab aint sooja kakaod, küpsiseid ja lohutamist. Mitte kuskil külmas kolme hobusega ringiratsutamist niiet tatt ninast väljas.
 |
| Siis kui oli soe ja sai peesitada päikse käes |
Hobused ise on aga hämmastavad. Külalisesineja on selles mõttes tore hobune, et temaga ma õppisin eelmine aasta ära selle, kui tähtis on käsi paigal hoida. Sest noh, muidu ta viskab su seljast maha. Ja siis ma õppisin, et tuleb istuda korralikult taha, sest muidu ta ei tee midagi. Need asjad pole muutunud. Käed peavad olema paigal ja istak korras, sest muidu preile arvab, et tema selles jamas ei osale ja põhimõtteliselt võib ta hea tahtmise korral mu maha ka visata. Rääkimata sellest, et kui ma ei istuta ennast jõuga taha, siis mingit galopitõstet pole võimalik saada. Aga, kui kõik on paigas, siis tuleb sealt nii lahe sõit, et suu jääb natuke lahti ja tunne nii hea, et tundub, nagu mingi L klassi sõit on liiga väike asi üldse, mille pärast muretseda.
 |
| Charlie näeb vaeva |
Charlotte on samuti imeline. Ta on ilusti järgi tulnud töö raskuse tõusule ja saab juba aru asjadest, mida ma üritan ta käest küsida - KUI ma panen oma jalad ja käed õigetesse kohtadesse. Näiteks, kui ma kontrakaarel panen sisemise jala tahapoole, siis ta teeb mulle väga ilusa jalavahetuse. Kui ma aga jala jällegi jõuga surun jalga enda alla, siis püsib ka kontra. Samuti on küljendamistega - käed paigal ja sisemine jalg korralikult põlvest taha tagab küljenduslaadse toote, nikerdamine sisemise käega ja liiga vähe säärt annavad vastuseks krampis ja kõvera hobuse kes diagonaalis rajale jookseb. Väga loogiline ju... aga samas praktiliselt võimatu üksinda lahendada, sest kuidagi kipub keha neid lolle vigasid ikka edasi tegema, kuigi sa omas peas muudkui mõtled, kuidas sa kõike jube korralikult teed.
 |
| Varjumehed |
Callistos on nii ja naa. Mõni päev on temaga sõitmine selline vahukooretunne - kõik on pehme ja magus ja mõnna. Teine päev leiab ta kollisid igast nurgast ja arvab, et maailma ägedaim tegevus on üldsegi minemajooksmine ja üldse iga küsimise peale midagi teha läheb üleni krampi. Näiteks küljendamised - kogu kambast teeb just tema neid ilmselt kõige paremini, aga kas siis mingi minu enda vajakajäämise tõttu või puhtast rõõmust oma andekuse üle, tõmbub ta üleni kangeks selleks hetkeks kui me rajale jõuame. Ainuke lahendus ongi tal siinkohal lasta kord nädalas teeselda maailma kõige kiiremini põgenevat hobust nööri otsas, et ta pisut ennast oma peas olevast energiast välja joosta saaks ja trennide ajal normaalsuse säilitaks. Ma sellest siinkohal üldse ei räägi, et varsti tal üldse polegi jõusööta, mille hulka vähendada.
Seega on siuke trepiastmel olemise koht praegu, tuleb lihtsalt teha ja püsida, küll siis järgmisele astmele üleminek ka ükskord kätte jõuab.
Kommentaarid