Tegelikult võib loo alguseks lugeda Liivaku võistlust, kus Marti treilerit liigutades rehvi ära lõhkus. Tellisime küll kohe järgmisel nädalal uue, mainides, et tegmist on kiire vajadusega.
Esmaspäeval helistas loomaarst, et ta nüüd saab tulla hambaid tegema. Ma korraks küll kaalusin, et jätan Charlotte tegemata, ent siis jõudsin järeldusele, et hambad on prioriteetsem, kui võistlus, ja lasin need ikkagi ära teha, mõeldes, et mul on harjutamiseks aega küll.
Teisipäeval oli väljas vihmane ilm ja hobused olid täiega nautinud püherdamisprotseduure. Juba sammus tundus midagi valesti olevat ja traavis oli juba täeisti selge, et midagi ta kuskilt hoiab. Seega jäi trennipäev vahele ja võistlus sattus tõsise küsimärgi alla. Aga kuna ma viimasel ajal üritan rohkem zen olla, siis ma veel ei teinud ennatlikke järeldusi ja otsustasin järgmisel päeval vaadata, mis värk on.
Kolmapäeval oli hobusega kõik korras - trenn oli väga hea, hobusel polnud jälgegi mingist lonkest. Küll aga polnud saabunud pea kaks nädalat tagsi tellitud rehv, seega pressime sellele peale.
Neljapäeval oli rehv kohal ja velg läks ilma treilerita rehvivahetusse (treileril oli all varuvelg). Kuna mu laps lõpetas aga oma kooli, siis trenni õhtul teha ei saanud. Otsustasin, et reedel vaatan, mis tunne on hobusega sõites ja siis on pilt võistluste koha pealt selge.
Reede hommikul viis Marti treileri veljevahetusse. Ootasin kodus päris pikalt tema tagasitulekut, jõin trepi peal kohvi ja unistasin erinevat värvi rosettidest, kui Marti mulle helistas ja palus järgi tulla. Nimelt oli Rover otsustanud heas viludas garaažis enam mitte käima minna. Sel hetkel juba hakkas tunduma, et ma vist tõesti ei saa seekord võistlustele.
Terve reedese päeva jooksul ei suudetud välja selgitada, mis autol viga on. Õnneks pakkus M, et laenab meile oma Roverit vedamiseks ja tuleb seltskonna mõttes kaasagi.
Õhtul oli tallis ettevalmistus kolmevõistluseks täies hoos ja suurel platsil toimus mingi viievõistlejate takistussõit. Kuna koolisõidu platsi parasjagu oli kastetud ja väike printsess meil lompides ei jookse, siis jätsin skeemi harjutamise kava vahele. Muidu tundus hobune lausa suurepärane.
Laupäeval oli kolmevõistluse skeemi ja takistussõidu osa, seega ratsutama sian alles üsna õhtul. Sain skeemigi sõita, kõik klappis. Tegin hobuse ka enamvähem korda võistluse jaoks, pesemise küll kavatsesin pühapäevaks jätta, kuna start pidi olema alles 17.30, seega aega nagu oleks küll.
Pühapäeval sadas muidugi vihma, niiet üle keha pesu ma tegema ei hakanud, tegin ainult valged sokid puhtaks. Patsid said ka väga ilusad, hobune läks treilerisse ilusti ja üldse tundus kõik suurepärane. Enne Laevat teatas auto, et tema nüüd vähendab mootori töövõimust ning me vaadaku ise mis edasi teeme. Vahepeal suutis üks möödasõitu tegev liinubuss meile vastu tulles väga napi möödasõidu teha, niiet tuli hoog hobuse mugavust arvestades väga kiirelt maha võtta, et kokkupõrget vältida. Kuna pöörded läksid kõrgeks siis tuli ots ümber pöörata ning üritada hobune tagasi talli saada, enne kui auto lõplikult üles ütleb. Talli tagasi jõudes ei olnud võimalik sõita kiiremini kui 50 km/h. Seega täiesti õige otsus.
Hobune läks koplisse, meie läksime jooma fänsisid kokteile ananasside seest.
Elu õppetund: kui üks Rover läheb su käes katki, siis ei maksa seda vahetada teise Roveri vastu. Ja kui spordijumalad sind võistlema ei taha lasta, siis sa ikka võistlema ei saa ka.
Kommentaarid