Trennine nädalavahetus

Kuna jälle oli see koht, kus treener oli linnas, siis muud elu mul väga ei olnudki kui üks suur trennitamine.

Callistosega on nüüd see seis, et trenniminekuks peab hobuse treilerisse toppima ja kohale sõitma. Õnneks on ta alati olnud hea treileribeebi ja sellega läheb iga korraga järjest paremaks. Kui muidu oli vaja ikka pool sekundit inspekteerida, et kuhu nüüd siis minnakse ja tagumise poomi kinnipanekuks pidevalt meenutada, et tuleb eespool seista - siis nüüd kõnnib lihtsalt peale ning seisab kohe õigesse kohta. See viimane on muidugi võimalik ilmselt ka seetõttu, et meie uus treiler on pisut pikem.

Pikkade kõrvadega reisimees

Trennidega läks nii ja naa. Reedel sain pisut pahandada, et miks ma olen vanadel vigadel lasknud jällegi tagasi hiilida. Hobune muidu lõpetas positiivsel noodil - kõik oli jälle hea. Laupäeval oli segaduse tõttu koju jäänud mu saapakott ning pidin tennistega selga ronima. J kohe naeris, et mida nüüd siis. Kuna tald oli  nii pehme, et jalused ei tahtnud paigal püsida, siis tegimegi ilma jalusteta istakutrenni hoopis kordel. Põhiasjad hakkavad paika loksuma - õnneks - aga mõned vead, nagu põlvedega klammerdumine ja liiga kange kael vajavad veel tundide kaupa sadulameetreid.
Pühapäeval keskendusime kokku ja lahku liikumistele. Muidugi need lahkud ei ole veel keskmiste liikumiste piiril vaid tegelikult ka A klassi "pikenda sammu" tasemel. Aga tore on see, et neid tehes ei lähe hobune krampi ja tagasi tuleb ta sellise mõnus kõhulihase pingutuse peale ainult.
Kodune ülesanne oli samamoodi jätkata ja ehitada üles veelgi rohkem vastupidavust. Ja mina ei tohi nikerdada midagi.

Charlotte oli nagu ikka - väike superstaar reedel. Täiesti hämmastav on ikka vaadata teda vahel. Tegid Martiga kõik oma asjad ilusti ära. Laupäeva võttis Marti ka kordetrenni - aga seekord õppides ise kordetamist. Kuna ta on siiani lihtsalt nööri otsas jooksutanud hobuseid, siis teda huvitas, et kuidas siis tegelikult hobuse kordetamine käib. Päris lahe oli vaadata, kuidas Charlotte maast antavatele poolpeatustele ning edasi liikumise märguannetele täiesti suurepäraselt reageeris. Pühapäeval oli minu kord. Mis ei läinud mitte nii hästi - hobune oli väss, mina olin väss ja oli selline kerge katastroofi maiguline trenn, kus ma sain ainult nagu tšigitt hobust edasi sõita. Kannustest oleks ilmselt abi olnud... Aga no lõpuks jooksis hobune väikese impulsi poisiga ringi, mina sain traavi istutud ja tuli ainult tõdeda, et see võhma ülesehitamine uuesti pole ikkagi kergete killast. Mis siis muud, kui töö ja natuke rohkem süüa lapsele anda. Natuke kurb on mõelda, et novembris oli ta mul võimeline sõitma L klassi skeemi kodus ja nüüd on võimatu hoida galoppi 20 meetrisel voldil.

Pühapäeval meenutasime Charlottele ka, et treilerisse tuleb hobusel ka vahel minna. Ta muidugi eriti ei tahtnud, aga saime ta kaks korda ikkagi üsna rahulikult peale. Sõi siis seal pisut oma müslit. Pigem on mure nüüd treilerist maha tulekuga - kipub ta seda liiga kiirelt tegema... Tuleb sellega ka vaeva näha.