Mis ma olen siin mõelnud Eesti koolisõidust

Kunagi ammu märtisis käisin vabakuulajana koolisõidu kohtunike koolitusel. Ei, ei, äge nüüd kartke, ma veel ei pea ennast niisuguseks asjatundjaks, et ma arvaksin, et ma tohiksin teistele hindeid panema hakata. Mind lihtsalt väikestviisi võistlejana huvitas, et mida siis räägitakse nendele inimestele, kes mind hindama hakkavad - kuidas paremini ootustele vastata niiöelda.

Kuna ma nüüd kirjutan seda pea aasta hiljem, siis ma räägin muljest, mis jäi. Jutt käis pidevalt ümber selle, kuidas tuleb alustajate vastu olla helde - need on need inimesed, kes on vaja sellesse sporti sisse tõmmata ja tekitada neile meeldiv tunne koolisõidu koha pealt. Räägiti palju sellest, et kohtunikud peaksid olema positiivsemad: A ja L klassi sõitudes tuleb leida häid asju, mida inimestele kirja panna, et isegi need, kes kohale ei saa, lahkuksid koju hea tundega, et midagi on juba õigesti tehtud.

Veel vaadati videosid ja aidati esinenud hobuseid hinnata.

Nüüd aga tagasi reaalsusesse. Ma nüüd muidugi ei tea, kas see tuleneb puhtalt sellest maagilisest 50% piirist, mis tekitab tunde, et kõik alla 60% on sisuliselt siiski ratsutaja läbikukkumine, või millest... aga: mina, ratsutajana olen ilmselt läbi kukkunud. Läinud aastal ei julenud ma oma isklikku hobust, kellega 2012 aastal õnnestus korra ka ainult 52% (see oli ka üks põhjuseid miks ma tookord blogimise järgi jätsin) skoorida, koolisõidu-garaažist väljagi võtta. Võistlesin hoopis talliomaniku torikaga, kes juba loomulikust intelligentsist jookseb pea rõngas. Nohh, et endal elu lihtsam oleks, või nii. Ometigi ei õnnestunud esimesel hooaja poolel kordagi üle 60% teda sõita... Ja teate, tegelikult sõitis ta väga ilusaid sõite.

Mis tunne mul, kui igavesti A-klassi naelutatud sõitjal siis jäi?
S***, on vist täiesti adekvaatne vastus... Sest no tegelikult ka. Hobune jooksis kontaktis, üsnagi lõdvestunult, omades rütmi ja läbides rada teatud punktides üsnagi täpselt. Ja ma ikka ei saa 60% täis? Mida ma seal siis täpselt tegema pean, et saada neid punkte? Rohkem koondatust, rohkem impulssi, rohkem väljendusrikkust? Teate? Kui mul neid asju rohkem oleks, siis ma sõidaks L klassi!

Muidugi, alates augustist tõusis meie skoor kuni isegi 7%, ehk meil õnnestus saada 65%. Ma ei tea, kas sellele aitas kaasa uus sadul, tõsine treeningperiood või miski muu... Aga kas te olete vaadanud, kui palju harrastajaid üldse saab üle 65%? Ma nüüd pead ei anna, aga pilguga üle tulemuste lastes võiks öelda, et umbes 5 harrastajat on seda sel hooajal teinud. Arvestades, kui häid sõitjaid meil tegelikult harrastajate seas leidub, siis mina julgeksin väita, et seda on kuidagi nagu vähevõitu?

Ma räägin antud hetkel ainult A klassist. Kui me nüüd lisame samadele sõitjatele juurde L klassi, siis mis minu jaoks jääb kõige enam mõistetamatuks, on see, et samad paarid saavad A ja L klassis üsna sarnase protsendi. Kas ma nüüd olen millestki valesti aru saanud, aga kas L klass ei peaks mitte olema grammikese raskem üritus? Ehk siis kas need paarid teevad nimelt A klassis kehvema sõidu, et mitte L klassi jaoks ootusi üles kruvida? Treenituse aste kahe klassi vahel peaks olema ju... erinev? Siit edasi, kui paar on võimeline saama L klassis 63%, siis kuidas see sama paar ei ole võimeline A klassis saavutama kõrgemat tulemust?
Noh, kasvõi nagu niisama, et võistleja lahkuks võistluselt positiivse emotsiooniga...

Hea küll, ma olen esimesena nõus tunnistama, et hobusel võib kahe sõidu vahel juhtuda asju ja võib tõesti olla, et A klassi sõit lähebki niipalju rohkem nässu... Kuigi pigem kipub jääma mulje, et meil hinnatakse neid alustavaid tasemeid üsna ühe puuga - et nohh, A klassi sõitev harrastaja või laps tunnikal tõesti ei tee sama tulemust kui alles alustav tulevikulootus. Selelst aastast paistab uus trend vist olevat ainult avatud arvestus ka nendes madalamates klassides (heal juhul eristades ainult lapsi) - et noh, aasta lõikes saad võibolla oma punktid kokku, et aasta koolisõidutäht olla harrastajana (hahahaha), aga mingit rosetipoissi koju tuua peale võistlust, paistab üsna ebareaalne olevat. Jap, nii pealikaudne olengi, tahan värilisest paelast tutiga võistlustelt koju saabuda.

Rääkides poitiivsest tagasisidest... Siis ausalt, Kurtnas hinnanud Soome kohtunikelt sain ma seda kahe sõidu peale tükk maad rohkem kui kõigi eelnevate hoojaja võistluste peale kokku. Ühel korral hindas mind ka üks nendest koolitajatest - tema hinneteleht ei sisaldanud seda tavalist, kohtuniku oma käega kirjutatud kommentaari... rääkimata siis üldse mingistki positiivsest noodist kogu skeemi peale kokku.

Kommentaarid

Unknown ütles …
Sest et koolisõidu hinne oleneb ka sinu treenerist, varustuse väljanägemisest, kohtuniku tujust, eelmisest võistlejast (sest kui sinu ees on startinud nt Dina, siis on võrdlusmoment väga valus. Ka siis, kui teed elu parima soorituse) ja paljust muust. Samas, olgem ausad, koolisõidu tase Lõuna-Eestis on tunduvalt-tunduvalt madalam kui Põhja-Eestis. Kui Tartus ikka vähemalt paar võistlejat skoorivad alla 50%, siis Tallinna lähistel on ainult üks treener, kes ikka üritab oma õpilasi hoida alla 50% piiri. Miks ta seda teeb? Ju ta ei oska õpetada, aga ega tunnistamine on ka raske :)
VAS ütles …
Ükskord, kui koolisõitu sõitsin (kahevõistluse raames siiski), sain noore poolratsastamata hobusega, kes skeemis takka lõi 61midagi ja vana torikaga, kellel impulss puudus ning painet polnud ollagi, tervelt 66midagi. Ah mis ma valetan, sisekolmevõistlusel sõitsin ka skeemi, ristleva galopi ja ebamäärase traavi ning vales paindes + ratsme taga hobusega sain kah 58 prossa. Võib-olla päris koolisõidus hinnatakse rangemalt, aga mina olen just oma pisikeste kogemuste põhjal aru saanud, et A skeemid ongi ühed lihtsad rosetipüüdmisvõimalused.
Liidia ütles …
Ma päris koolisõidu kohta ei oska suurt midagi rääkida, sest mina seda ei tee. Mu isiklik arvamus on et kui sa ikka sõidad seal üle meetri radasid, siis ei peaks olema see A skeemi läbimine selle hobusega ka niivõrd võimatu ülesanne.

Ma vaatan kõike hästi tugevalt oma harrastaja mätta otsast. Kui ma ikka lähen juba oma hobusega välja, maksan selle 15 euri stardiraha+litsentsid+trantsport+majutus, siis ma pole nii naiivne, et ma arvaks, et see mulle kuidagi iialgi majanduslikult kasulik oleks, samuti ei eruta need rosetid mind nii palju ka. Ma tahakski saada arvamust - et mis ma edasi treenima pean, millele rõhku panema, et oma sooritust parandada jms. Aga kui kohtunik ei võta vaevaks mulle ühtegi sõna paberile panna ning sealjuures on hinded ka kõik 6-d (on täiesti juhtunud), siis ma ei oska muud arvata, kui, et ilmselgelt mind ei taheta sinna mängumaale.

Kurvaks teebki asjaolu, et mõned aastad tagasi oli Eesti koolisõit seisus, kus võistlus lõppes poole päevaga ära, sest kedagi ei olnud osalemas. Nüüd, kui mõned võistlused tuleb lausa mitmele päevale jagada, tundub, nagu üritatakse neid nö nõrgemaid sõitjaid välja trügida neile pidevalt selgeks tegemisega, et nad pole piisavalt head. Võibolla on neil muidugi õigus, eks... Siiski võiks ju arvestada faktiga, et kitsale alusele suurt püramiidi ei ehita.
Unknown ütles …
Ma saan sinust aru. Samas olen olnud mitmel korral kohtunikule kirjutajaks ja päris keeruline on hakata sinna kirjutama põhjalikumat teksti. Kuna aeg surub takka ja uus harjutus/võistleja on tulemas, siis piirdutaksegi lühikeste, loosunglike fraasidega "üle ratsme" (kui ma oleks iga kord euro saanud selle kirjutamise eest, siis finantseeriks oma aastase ratsutamise ära :)), "volt lopergune", "liiga vara", "ole täpsem" jne. Muidugi saab alati kirjutada ka lehe alla, mida võiks teha, aga reeglina seda ei tehta. Ma olen sel teemal juhtunud kohtunike-treeneritega rääkima ja nende soovitus on küsida personaalselt tagasidet. Teisalt, kohtunik on ka inimene, kas ta mäletabki ilmtingimata, kuidas keegi mingi voldi tähes B sõitis?

Ehk peaksid kohtunikud treenerid hoopis lahti rääkima selle, mida nad siiski hindavad ja mis alustel(kui mälu ei peta, siis oli sel teemal OH artikelgi?).Ma olen kuulnud, et paljud näiteks arvavad, et volti sõites hinnatakse ainult volti, aga tegelikult arvestatakse nt ka enne ja pärast volti sõidetud nurgad.