OOooot, võite nüüd sisestada igast vihaseid roppusi siia lause asemele, siis umbes teate kui hästi ma ennast tunnen.
Ses suhtes, et trennid olid jube head - puhkus tuli ilmselt seekord kasuks ja nii hea oli sõita. Kui muiduig välja arvata see väike fakt, et mu õlg tegi natuke ahiget neljapäevast saadik. Soojaks sõites ei olnud väga hullugi.
Laupäeva hommikul oli lausa nii hea trenn, et James ei pidanud iga meetri pealt mulle "contact" karjuma isegi. Õhtune hüppetrenn tõotas tulla suurepärane.
Ainult, et laupäeva õhtuks oli mu õlg nii valus, et ma ei kannatanud enam kummalegi poole pead keerata - tõsine miinus autot juhtides. Foori tagant äravõtmine põhjustas ka mõnusal hulgal piinasid. Istusin talli juures ja ootasin oma trenni ning jõudsin otsusele, et ilmselt on mõtekas anda väike puhkus oma õlale. J nõustus, et pühapäeva hommikune ratsastus on palju tähtsam kui hüppetrenn.
Aga! Selleks hetkeks kui ma magama hakkasin minema, oli mu krdi õlg sellises seisus, et ma tegelikult ka tegelesin 15 minutit sellega, et pikali voodisse saada. Täiesti jabur. Abikaasa muidugi arvas, et tegemist on närvipõletikuga ning ta ei olnud oma arvamises üksi. Terve öö põdesin ma hommikuse trenni pärast, rääkimata sellest, et krdi valus oli. Hommikuks ei saanud hästi voodist väljagi. Ilmselge idiootsus oli üldse arvata, et ma hommikul trenni suudan teha...
Hetkel siis ongi nii, et mängin Robocopi, keeran pead kogu kehaga ja hakkan sundima  Martit hobust kordetama. Pask.
Ja üldse, tuleviku tarbeks - kui sulle tundub, et -20 on su jaoks liiga külm ratsutamiseks, siis usalda ennast. Vanainimese elu ei ole kerge!