Niisiis, vigased hakkasid peale kordetamist sõitma. Kordetamisega läks nii, et algul oli plaan lasta Martil kordetada ja ise vaadata, kuidas läheb. Aga hobune istus nii sügavalt pähe talle, et ma olin sunnitud asja siiski üle võtma. Noh, mingi neljas kord läks juba nii, et ei olnudki vaja üldse nõmetseda korde otsas. Hea laps!

Eelmine nädal alustasin sõitmisega ka, läks isegi väga kenasti. Esimene päev oli loomulikult selline kergelt "mine-metsa-oma-kontaktiga", aga mõned üleminekud lahendasid selle päris kenasti. Näedsa, kuhu võib konkreetsusega jõuda!

Reedel oli selline trenn, et hobune oli nii pehme ja kuulav ja ootas ja ma ei tea mida kõike veel. Harjutasime sammude venitust ja ta tegi neid nagu vana mees, mida ta muidugi on ka. Ma olin nii rahul.

Laupäeval olid trennid ja kuna oli üks auk, siis ma läksin ka. Ja ma olen sunnitud nõustuma, et enamus juttu oli täiesti loogiline ja õige, aga see esimene trenn meile ei toiminud. Ma olen olnud seal kohas küll oma hobusega, kus mul kästakse teda edasi ajada unustades igasuguse kontakti - see jõuab sinnamaale välja, et ta ei võta seda hiljem enam üldse asja osana ja jääbki, pea laes, mööda maneeži ringi lippama. Sellises seisus me jõudsime Jamesi juurde. Hetkel oleme me temaga jõudnud nii kaugele, et ma võin teda liikuma saada pisut paremini, jäädes ise samal ajal tasakaalu ja hoides hobuse rahulikuna. Aga see eeldab, et me teeme pisut kehvema liikumise pealt rahuliku lõdvestava soojenduse ning siis vaikselt hakkame sinna otsa liikuma järjest rohkem. Selline lähenemine on mu hobuse hoidnud lonkevabana päris pikalt ja ma olen sunnitud tunnistama, et ilmselt sobib minu loogikaga ka pisut rohkem.
Kuigi mulle kohutavalt meeldis treeneri väljendusviis ja see, kuidas paistis, et talle meeldib seda tööd teha. Vaatame, võibolla ma proovin veel mõne korra, sest ega iga treeneriga ei pruugi seda klikki esimesel korral käia alati.

Aga muidu käib usin harjutamine Liivaku võistluseteks. Ohjah, here we go again...