Äraaetud hobused lastakse ju maha?

Ilmselgelt, ratsutajatena oleme me kõik ühel või teisel moel kokku puutunud hobuste halva kohtlemisega. Me oleme olnud kas selle tunnistajad, selles kogemata osalejad või isegi selle põhjustajad. Sest olgem ausad, inimestena me eksime ja sageli löövad lained üle pea kokku nung keha reageerib kiiremini kui mõistus järele jõuab. Kas on siis tagajärjeks pisut liiga järsk tõmme suulistest, tugev kannalöök või korralik stekiga klohmimine. Samas olen ma üleni veendunud, et pahatahtlikke inimesi pole kuigi palju, ning enamus selliseid etappe on hiljem täis kahetust ja süütunnet ning enamus meist püüavad end pidevalt parandada ning vältida tulevikus sarnaseid juhtumeid nagu tuld.

Miks siis endiselt lekivad uudistesse pildid hobustest, kelle keeled on katki kisutud, kaelad nailonnööriga rulli tõmmatud või videod võistlustest, kus ratsaniku ainuke lahendus oma oskamatusele on hobuse kiskumine ja peksmine? Jätame seekord kõrvale igasugused treeningmeetodid ning keskendumegi sellele kõige lihtsamale vägivallale, mille jäljed on hobuse kehal kohe nähtavad - katkised keeled, ärahõõrutud kannuseaugud või piitsajäljed kehal.

Kui tihti tuleb teie tallis olukordi, kus te tahaksite võtta mõnel ratsutajal varukast ning paluda tal hobuse seljast korrakas maha tulla ning sügavalt sisse hingata ning järele mõelda? Mina isiklikult olen mõned korrad seda teinud... tõsi, ratsanikuks olen ma olnud ise. Korra olen peale minu jaoks täiesti hobuse võimetega arvestamatut treeningut ratsanikuga rääkinud sellest, mida tema meetod (või meetodi puudumine pigem) võib teha hobuse heaoluga. Kõik. Ma olen oma täiskasvanu east 7 aastat tegelenud ratsutamisega ja ma olen 1 korra tundud ennast nii kaugele viidult, et ma olen sunnitud sõna võtma treeningu kohta.

Ei, olgem nüüd üdini ausad. Neid kordi on olnud ikka korduvalt rohkem kui ma olen sõna võtnud. Enamasti ei ole mul küll nii palju julgust, et mitte vastutava isiku juurde ning temaga isiklikult sellel teemal rääkida. Pigem ikka selline seljataga klatšimine ja peavangutamine teemal, et kuidas nii ikka saab. Jah, ma tean neid sõnu kirjutades, et ilmselt nüüd mõeldakse minust halvasti. Aga olgem nüüd korraks ausad ja tunnistagem, et isegi kui te pole teistega ühelgi sellisel teemal arutlenud, siis omaette mõelnud on enamus meist.

Ja mis selles siis halba on? Ei, tegelikult ei olegi. Lihtsalt antud stsenaariumi korral jäävad kannatajad - hobused - endiselt kannatama. Nendega ratsutatakse samamoodi edasi. Neil on ikka valus, nad saavad ikka vigastatud. Ja meie räägime tallivahel ikka pead vangutades edasi, et kuidas nii küll saab.

Muidugi nüüd ma lähen nii kõrgele oma isikliku mätta otsa, kui vähegi võimalik. Mina olen harrastaja. Enamus ratsutajaid, kellega ma igapäevaselt kokku puutun, on minust mitme pea jagu üle. Kuidas te kujutlete olukorda, kus ma lähen midagi ütlema inimesele, kes võistleb tasemel, mis on minu käulatusest igavesti väljas? Ei, ma ka ei kujuta. Ja tihti jääb mul puudu lihtsalt julgusest. Ja võibolla olen ma võhik. Ja võibolla ma tegelikult ei teagi midagi.

Tagajärg? Me vaatame enamasti eemale, tegeleme oma asjadega. Hobused kannatavad vaikides edasi, teevad oma igapäevast tööd, kuni nad enam ei jõua ja midagi üles ütleb. Hobused kahjuks ei ole nagu jalgrattad, et vahetad katkise osa välja ja jälle korras. Hiljaaegu Koolisõidu grupis Facebookis käis mu treener välja fakti, et keskmine hobuse vanus magama panemisel on 8 aastat (Taanis ja Hollandis siis)... Mõelge sellele. 8 aastat tähendab seda, et hunnikute viisi nooremaid hobuseid on erinevalt ära lõhutud nii hullusti, et nad ei ole võimelised enam edasi elama. Ning jah, ma olen kursis sellega, et heaolu riikides on magama panemise otsus kiirem tulema, aga siiski.

Mu jutu mõte? Ma ei tea. Ei olegi nagu. Ma lihtsalt tundisin ennast kohutavalt kehvasti, et ma nägin, aga ei julgenud sekkuda. Ma ei tea, kas ma järgmine kord julgen. Võibolla ma kardan, et mind vaadatakse imelikult. Võibolla ma ei hooli sellest vaatamisest. Ja ma ei sisesta siinkohal sügavamõttelist märkust teemal, et usaldavad kuid kurvad silmad jäävad kummitama. Ei jää. Ma olen nii palju egoist, et see kehv tunne kõhupiirkonnas on palju hullem. Ja mul on kurb, et meie riik on selles valdkonnas nii lapsekingades, et mingeid reaalseid karistusi nagu ei järgnegi. Ei ole loogiline, et kui FEI poolt kinnitatud reeglistik näeb ette:
1. Võistlushobuste ettevalmistamise ja treenimise kõigis etappides on alati kõige olulisem hobuse heaolu. See hõlmab hobuse majutust tallis, hooldamist, söötmist, transporti ning treeningmeetodeid. Lubamatu on tegutsemine, mis tooks hobusele füüsilisi või vaimseid kannatusi.
siis tegelikkuses pole selle esimese reegli rikkujale mingeid sanktsioone ette nähtud.

Aa, ja kõrgemal tasemel võistlejad! Ärge pugege koguaeg selle sildi taha, et "teie ei tea, kui teie sellel tasemel tegelete spordiga, siis tulge midagi ütlema". Teie olete eeskuju. See kas te tahtsite selleks saada, see kas teid huvitab mida teist arvatakse, ei oma tähtsust. Ala koosneb tohutul hulgal harrastajatest, kelle najal tei sport püsib. Tahes tahtmata vaadatakse teile alt üles, üritatakse teid jäjendada. Mida vähem te kasutate avalikkuse ees meetodeid, mida võib hobust kahjustavaks lugeda, seda vähem tehakse neid oskamatute poolt järgi. Ja isegi kui läheb kehvasti ja hobune ei teinud starti, mida oleks tahtnud - naeratage ja patsutage oma hobust, pealtvaatajatele on oluline teada, et te olete oma koostööpartnerig sellest hoolimata rahul.