Aga tagasi oma hobuse juurde ka. Meil on siin vahepeal olnud mõned hüppetrennid. Eelmine ei olnud kõige parem. Maneeži pinnas oli just saanud pisut liiva juurde ja see polnud veel kõige parem. Sellises pehmes pinnases on mul igaljuhul väga hirmus sõita, eriti kui hobuse tagumik peale hüpet alt libiseb. Eks ma oleks võinud ju pisut vapram olla ja nõuda rohkem edasiliikumist, oleks ehk hobusel ka kergem olnud. Nii juhtuski, et esimesel korral süsteemi hüpates lasin ma sääre täiesti maha, hobune jäi liivasupi sisse soperdama ja me oleksime napilt peadpidi okseris sees olnud. Hobune ehmatas selle peale loomulikult ja pani alt natuke minema. Alguses ma mainisin kohe ära, et mina seda rohkem ei hüppa, siis aga kogusin ennast ja tulime ikka uuesti. Sai parem.
Üleeilne läks tunduvalt paremini. Panin kannused ka peale, et edasiminek ka ikka olemas oleks. Noh, ütleme nii, et ega ma kannus ribides ei sõitnud ja kommentaaridest stiilis "Juurde", "Parem galopp" ka lõplikult ei pääsenud. Üldkokkuvõttes läks siiski kenasti, enamik tuli hästi välja ja kõik klappis kenasti. Muidugi tõe huvides olgu siiski märgitud, et ühe raja soperdasime me ikka nii korralikult ära, et Ivo võttis meid poole pealt maha ja käskis elu üle järele mõelda. Pärast seda tuli kõik kenasti välja.
Eile oli meil külalisratsutaja ja selle kohta ma märgiks, et seda oli nii hea kõrvalt vaadata, et seda me hakkame aegajalt kordama.

Natuke olen ma sel nädalal mära ka liigutanud. Temaga on ikka nii lõbus! Kohe naljakas on kui hobust traavis hoida ei suuda, galopile tõsta pole võimalik ja tagatipuks jääb keset maneeži kangestunult seisma. Väga lõbus tõesti. Aga kuna temaga sõitis eile ka noorratsanik, siis mesilasel oli vaba päev. Täna siis teeme tasa ja ratsutan kahe hobusega jälle.