Alates eelmisest nädalast olen sõitnud natuke teistmoodi kui varem ja väiksed tibusammud on juba märgata. Nimelt märkas tähelepanelik pealtvaataja, et ma omaette sõites panen käed ekstreemselt kokku. Noh ikka nii kokku, et laka kohal siblin ja sikutan risti neid ja teen muid põnevaid trikke nendega. Seega keskendusin nüüd tõsiselt oma käte jälgimisele (mul on nüüd aega seda teha, sest ma ei istu nagu viimane lootusetu juhtum enam) ja eilseks oli hobune nii pehme ja lihtne ja ei mingit ratsme otsa istumist.
Ivo trenn oli nii ja naa. Ilmselgelt olin ma ülejäänud elust sel päeval väga häiritud ja ei suutnud keskenduda eriti. Ei olnud ka mingi otsene katastroof, aga natuke tahaks edasiminekut ka, mitte ainult sellist paigaltammumist. Üleeile ei olnud edasiminekut.
Täna aga on järjekordne Jamesi trenn! 2 tundi veel...