Vahel on nii hea, kui sul on selline treener, kes su natukenegi paremaks teha suudab. Ok, pisut raskendav asjaolu on see, et kord kuus on korralikuks arengusk minu jaoks natukene vähe, aga tegelikult tähendab see ju seda, et tuleb ise mõelda ja vaeva näha asjadega.
Igaljuhul möödusid seekordsed trennid väga hästi. Uus suuline meeldis Jamesile väga, kuna hobusele paistab see sobivat ja ta ei aja oma suud pidevalt lahti enam. Seega saab tagant pisut veel rohkem energiat tekitada ja kõik liigub ainult paremuse poole. Reedene trenn algas muidugi kerge katastroofiga - ma olen hobusele tööst kõrvale hiilimise nii kenasti selgeks õpetanud, et seda oskust kasutatakse nüüd täiega nii pea, kui natuke rohkemat nõudma hakkan. Aga lõpuks said asjad korda ja treener mainis, et mõnes mõttes olevat see üks paremaid trenne, mis ta meid näinud on tegemas. Ja eraldi märkimisväärne oli ka see, et ta terve trenni jooksul ei käskinud mul paremini istuda. Ma ise arvasin, et ju on hobusega nii pekkis, et me keskendume ainult sellele, aga tegelik põhjus olevat olnud selles, et polnud vaja paremini istuda - ma olin piisavalt hästi seal seljas.
Laupäeva hommik algas lausa nii hästi, et me hakkasime jalavahetusi harjutama. Mõned isegi õnnestusid, kuigi minu jaoks on see endiselt tume maa ja ma tunnen kuidas mu aju läheb kärssama niipea kui ma kuulen sõna "change". Õhtul me hüppasime ja seal läks kõik ootuspäraselt, ehk siis mu hobune oli supertubli.
Pühapäevane trenn oli samuti täiesti okei, hobune oli väga väsinud selleks hetkeks, niiet me palju ei teinud.
Nädalavahetuseks panin ennast Ihastesse kahevõistluselt kirja, I taset, kuna 80-90 cm tundub kuidagi jube kõrge veel hüpata :D:D:D