Niisiis, jälgides oma plaani pakkuda hobusele vaheldust ratsutamises, suundusime laupäeval väiksesele maastikuringile. Kuna keegi mu perekonnast peale minu ei ratsuta, tuli mu mees jalgrattaga kaasa. Callistost see väga ei häiri, kui keegi jalgrattaga ta kõrval chillib, ilma teiste hobusteta maastikul käimine pole ka üldse probleem. Seega oli meil üsna lõbus. Teed olid väga meeldivalt parjad ja üldse mitte enam kivised, niiet sai seekord ka pisut galopitada.
Esimene kraavisõit tuli tee ääres pisut üleskaevatud maad kohates. See oli minu jaoks küll üsnagi ootamatu, sest no tavaliselt ta nii ei tee. Naljakas oli ka muidugi. Igaljuhul on sellisesse laugesse kraavi hobusega sõitmine tükk maad meeldivam, kui autoga.
Järgmine põnevam koht tuli siis, kui mu abikaasa peadpidi porilompi lendas ratta seljast. No ükski normaalne hobune ei suuda tuima näoga edasi galopeerida, kui keegi sellist asja ta ees teeb. Loomulikult tuli äkkpidurdus ja napilt oleksin isegi peadpidi oma uute pükstega lombis püherdanud. No seda ma ütlen küll, et järgmisel korral lähevad maastikule kõige vanemad püksid jalga!
Sellel nädalal on plaanis hüppamine Ivoga ja nädala lõpus on taaskord Jamesi trennide kord... Küll on hea, kui on mõni inimene viitsib meid treenimas käia.