Niisiis. Miks ma pean pidevalt alustama oma postitusi teemaga sellest, kuidas ma pole kirjutanud ja nii palju on juhtunud? Ma täna ei alusta. Täna alustame ilusatest asjadest.
Ilusaid asju sai päris mitu lausa ostetud:
Sadulatekk, mis on koolisõidusadulale (ma väikest sadulat kasutan nii vähe, et need üldse ei kulugi nagu enam)
Päitsed, mis sobivad perfektselt mu transakaitsmetega
Fliistekk, mis on õudsalt ilus ja pehme, niiet meil kodus tekkis sel teemal vaidlus, et kes seda päristekina kasutada tohib
Kalossid, mis ma sain jube hea diiliga (ole nüüd pai laps ja võta natuke sularaha talli juurde kaasa, et see diil ka ära tasuda!)
Suulised, mis peaks mu hobusele palju paremini istuma kui senised
Ristkapsli rihm, mis oli kuhugi müstilisel kombel kadunud (sest mul ju polnud neid 2, eks)
Sokid, mis on lihtsalt väga vajalikud
Püksid, mis on nii väiksed, et ma olin kindel, et ma sinna sisse ei mahu. Mahtusin
Kindad, mis on nii mõnusad käes, et natuke kahju on nendega ainult ratstamas käia
Mash, mis teeb mu hobuse soolestiku ilusti puhtaks igast sodist, ja mida on väga vahva hobusele kokku segada
Küüslauk, mis teeb mu hobuse igast külmetustele vastupidavamaks
Naturaalne soolakivi, mis kõlksub nii toredalt boksi seinal, kui Callistos seda limpsib
Maiused, mis lõhnavad nii hästi, et tahaks neid ise süüa

Vist sai kõik :) Sest noh, kui algul tundus, et TIHSilt ei olegi midagi nagu kaasa võtta, siis lõpuks leidsin ma üsna palju sobivat kraami. Seoses tänavuaastase valikuga on juhtunud ka muidugi selline väike märkimisväärne asi, et koju sõites tundsin end kui brändisõltlane. Sest olegem ausad, enamik poode pakkus Pikeuri, Eskadroni ja Kingslandi tooteid. Horze putka oli samuti väljas oma kõrgema hinnaklassi toodetega BVertigolt. A noh, ma muidugi ei näe väga põhjust osta Kingslandi koopiaid, kui originaal on umbes samast hinnaklassist. Ja tutimütsi ma ei ostnudki, niiet ilmselt ma külmun ära see talv :D

Aga kuna tegemist on siiski pigem nagu trenniblogiga, siis ma panen selle õudsa ostlemise kõrvale hetkeks ja räägin põhilisest.
Vahepealsesse aega jääb hunnik katastroofi ja Jamesi trennid. No ma lihtsalt tegelikult ka ei oska enam. Ja kui ma vähegi suudan ennast treeneri juuresolekul kokku võtta, siis ilma olen ma nagu peata kana keset platsi oma hobusega, kes lihtsalt mulle pähe istub. Rohkem konkreetsust on minusse vaja.
Sest võistluseelne soojendus oli mu hobune tapvalt hea lausa ju! No nii pehme ja ümar ja tähelepanelik. Loomulik vabanesime me sellest võistluse hetkeks, aga siiski - selle hooaja parim tulemus! Peale Jamesi trenne aga veeres kõik allamäge, kuigi ma nii üritasin tubli olla ja istuda sirgelt ja mitte lasta hobusel pea laiali platsil igavesti ringi joosta. Oh, well, ehk ma ikkagi pole päriselt ratsutajaks sündinud? Eilse trenni lõpuks (mingi hetk oli 10 hobust maneežis) suutsin ma siiski mingi viisaka hobuse moodi asja välja võluda kuskilt. Aga noh, ma natuke annan talle aega, las harjub uue suulisega.

Kommentaarid