Ma ei ole selline väga suur vinguja tüüp teiste inimeste asjades (rohkem vingun headele tuttavate kuuldes st) aga viimasel ajal vist on mingi kuuseis, sest niipalju asju käib närvidele teiste inimeste juures. Ja kuna see selline hobusteteemaline blogi on, siis loomulikult tuleb siin räme hobuseteemaline hala järgnevalt. Oma hobuse kohta ma ei ütle 2 nädalat midagi, siis teen vahekokkuvõtte.

Ühesõnaga, selline tuline teema nagu kiiver. Sellega minu jaoks on natuke nagu suitsetamisega - ma ise ei tee (olen proovinud, ei olnud mulle) aga mind absoluutselt ei kõiguta, kui teised teevad. Ehk siis kiivrit kannan (olen proovinud mitte kanda, ei ole mulle) ja kui teised valivad mittekandmise, siis on see nende vaba valik. Pisut kurvaks teeb alaealiste kiivri mittekandmine, ilmselt nagu ka alaealiste suitsetamine - samas neil on omad vanemad ja lõppude lõpuks riskivad kõik inimesed oma peaga.
Ehk siis kõlab nagu poleks üldse vingumiseks põhjustki. Aga näe, on küll. Kuna võistlustel on kiivri kandmine suhteliselt kohustuslik (maatööl ei saa keegi sind sundida seda kandma, kui sa täisealine oled), siis selle kallal ei maksa väga viriseda. Muidugi, eks Eestis on see sportlaste eeskujuks olemine pisut alahinnatud ja nad pisut võiksid kasvõi võistlustel soojendades või pressi jaoks treeningpilte tehes arvestada, aga see on eraldi teema. Küll aga ei sunni sind keegi kiivrit kandma, kui sa poseerid näiteks meie kohalikule hobuajakirjale - mis tähendab seda, et tihtipeale võib leida ajakirjast pilte ratsutavatest inimestest, kes kiivrit ei kanna. Ja see on minu arust nii vale! Ma üldse ei hakka laskuma detailidesse siin teemal, kui ohtlik see on ja mis kõik võib juhtuda, sest see on meile kõigile niisamagi selge.
Mis mind häirib on fakt, et meil promotakse kiivrita sõitu, kui midagi, mis käib professionaalse ratsutamisega kokku ja need kes seda teevad, tõusevad justkui tasemelt paar pulka kõrgemale. Ma saan aru küll, et keegi otseselt nii ei mõtle, aga see on see sõnum, mis saadetakse.
Seda kinnistavad veelgi igasugu hobuesinemised, kus ühtlase mulje saavutamiseks kaskad pikalt saadetakse - eriti nõme on see veel sellisel juhul kui üritus on ratsutamise promomiseks tehtud ja peaks potentsiaalseid tulevasi trennilapsi ligi meelitama. Millise sõnumi sa saadad demoesinemisega, kus mitte ÜKSKI! esineja ei kasuta elementaarset turvavarustust. Ilusa efekti nimel on isegi kinnise varbaosa ja kontsaga saapad vahetatud plätude vastu... See ei ole see sõnum, mida tuleks niiviisi edastada.
Ja nagu sellest lihtsalt esinemisest veel vähe oleks, siis lajatatakse need pildid FA seinale, kus siis piltide all kiidetakse takka ürituse lahedust.

Ärge saage valesti aru - minu arust on väga lahe, kui inimesed seoses hobustega viitsivad korraldada kadrille ja muidu toredaid asju. Aga palun, kasutage ratsutamise promomiseks kiivreid! Kodus, omaette sõitke nii nagu teile mugavam on, aga avalikkuse ette tulles, arvestage faktiga, et te olete eeskuju - olge hea eeskuju!

Ja nüüd teile vaatamiseks kaks videot. Esimeses on üks kiivrikandmise kampaania riders4helmets üks tõukejõude oma eelmises elus.

Teises videos räägib ta oma õnnetusest.