Viimane trenn enne puhkust oli katastroof. Õnneks pärast puhkust olnud trennid on siiani olnud tõusvas joones, üle-eelmisel nädalal olnud Ivo trenn eriti. Mulle pole juba tükk aega hüppamine nii väga meeldinud. Eelmise kolmapäeva hüppetrenn oli muidugi veel lahedam. Hakkasime lõpuks väljas sõitma ja nii lahe oli teha suuri pöördeid ja rahulikult mitte muretseda vastu seina sõitmise pärast. Lõpuks olid taksitused minig meetri kanti äkki ja üldse ei olnud hirmus. Muidu oli ka väga hea, veerand platsi peal volti tehes oleks nagu kogu maneeži läbi sõitnud.
Reedel käisimie väiksema kambaga maastikul jalutamas. Traavi ja galoppi väga kuskil teha ei olnud, aga niisama jalutamine oli ka väga lahe. Muidugi ühe lõigu peal, kus sai pisut kiiremat tempot teha, arvas poiss, et kuna tema on ikkagi kõige kõvem mees kambas, siis ta raudselt peab essa olema.
Eile tegin natuke kordet, vahel ju lihtsalt peab kõrvalt ka vaatama, kuidas hobune jookseb. Pealegi on meil natuke häälkäsklused roostes ja üks raud eest läinud...