Kohutavalt raske on sellel blogilaine püsida.
Nii, aga ajaloo huvides. Eelviimane hüppetrenn Ivoga läks hästi - kui alguse kerge vanaematempo välja arvata, siis parkuuri tulles hakkas hobune hüppama. Isegi nii hästi hüppama, et isegi treener oli kergelt imestunud. Süteemi okseri peal lõi isegi keset hüpet tagant üles, aga no see oli ka väga suur hüpe, ma isegi kiljatasin seljas - asi, mida ma tavaliselt kunagi ei tee.
Siis tuli pikk lihavõtte nädalavahetus Jamesi trenniga. Esimeses trennis "õnnestus" mul saada jalavahetuste õpetust. Isegi sain kaks vahetust ja mõned poolikud, aga kogu see teema on nii raske hetkel mu jaoks. Tegelikult on väga lihtne liigutus, aga noh, ju me lihtsalt pole veel päris sealmaal. Mina siis tegelikult. Hüppetrenn Liivakul läks samuti väga kenasti - Callistos hüppab ju kõik ja ilusti, mis ette pannakse ja hoolimata minu käkerdamisest seal seljas. Lõpus James tahtis näha korralikku galoppi takistusele pealesõidul - ja seda ta ka sai. Süsteemile lennati sellise lauluga peale, et ma küll korra kartsin, et ma sealt alla pudenen. Teine katse läks sarnaselt, aga James arvas, et rohkem pole mõtet hobust kiusata - kisun muidu tempo kokku ja see pole ka jälle hea.
Pühapäevane koolisõit oli jällegi hea, jalavahetusi me seekord ei teinud, keskendusime minu istakule rohkem ja justkui võluväel läks hobune väga mõnusaks. Kui ma nüüd suudaksin säilitada seda korrektset asendit...
Eelmisel nädalal kodus sõites oli kerge pohmell. No sellesmõttes, et Jamesi juures tuleb välja ja siis kodus sõitma hakates on nagu see tunne veel sees, aga kuna keegi ei ütle mulle kohe, mis ma valesti teen, siis ma muudkui teen valesti edasi ja mingi hetk sõidab kõik haledalt pekki ja hobune istub käe peale ja mina kukun sikutama ja nii me leiamegi ennast ilge hunniku otsast. Kolmapäevaks olin ma endale väikse harjutuse välja mõelnud ja asusin peale kerget soojendust seda ka tegema. Sammus tuli päris kenasti. Traavis oli vaja panna siga ja hakata mul käest ära jooksma ja kõige väiksemagi jalasurve peale galoppi pakkuma. Ma muidugi üldse ei räägi siin lõua tahahaakimisest üldse - lausa selle kohani, kus mulle hakkas tunduma, et mu jalgevahel on 500 kilo juhitamatut looma. Ma sain ikka nii kurjaks, et mu abitreener käskis mul maha tulla ja maha rahuneda. Ja ma tean, et hobusega kakelda ei ole ilus ja see ei vii kuhugi. Aga selle vihahoo peale hakkasin mina konkreetseks ja hobune hakkas mind kuulama. Harjutuse jätsime esialgu kõrvale ja proovisime lihtsalt lõdvestunult traavi saada - ja see toimis. See 5 minutit seal trenni lõpus oli nii nii hea.
Neljapäeval hakkasin ma kohe trenni alguses konkreetseks. Ei mingit jobutamist ja tööst kõrvalehiilimist hobusele. Ja jällegi, hobune oli väga hea. Lisaks olin ma otsustanud, et tuleb enne trenni välja mõelda harjutus, millele keskenduda - seekord spiraalid. Ei olnud mingit muret nendega - hobune liikus väiksemaks ja suuremaks väga viisaka surve ja suunamise peale.
Reedel tegime kaheksaid. Abiks hobuse sirgeks saamisele ehitasime väiksese lattidest koridori. Ja jällegi oli kõik väga hea, hobune püsis pehme ja reageeris kenasti kõigele. Pisut tuli seda lõua kangutamist suunamuutustel, aga siis ma võtsin ma ta väga lühikese traavi peale ja see tegi meie päeva - pärast seda oli vaja ainult pisut nina asendit korrigeerida, hobune oli nii kenasti pehme, liikus tagant peale ja üldse täiesti perfektne.
Kuna kõik see uuesti leitud õnn ratsutamises oli saabunud mu õuele, siis ei olnud laupäeval mitte mingit motivatsioonimuret trenni minemisel. Tegime sääre eest ärastumisi. Jällegi, ainult kiidusõnad hobusele - mulle peaks igakord keegi vastu pead andma kui ma ette vajuma hakkan harjutuse ajal. No tegelikul saab jalga liigutada ka nii, et ei koperda õlgadega sadulakaare kohal. MA tean, ma proovisin järele :)
Teisipäev, peale kahte vaba päeva oli noh. Njaa. Ma ei saa midagi halvasti öelda hobuse pehmuse kohta, sest ta oli eest väga kontaktne, liikus kenasti säärele, tuli tagasi ja läks edasi täpselt nii nagu ma tahtsin. Ainuke probleem oli ühe platsinurgaga, mis ilmselgelt sisaldas hobusesurma, sest sealt ei saanud ju kuidagi mõistliku looma kombel läbi TRAAVIDA (sammuda kannatas küll) ilma, et poleks lisanud väikest omapoolset altpanekut. Ja ma olin nii loll, ei läinud mujale sõitma, vaid muudkui üritasin teda sealt mööda saada. Mingi hetk olin sunnitud siiski alla anda ja taanduma galopeerima turvalisematele platsi osadele. Galopp on viimasel ajal naljakas - ühetepidi väga meeldiv ja rahulik ja teistpidi on kohati tunne nagu istuks õmblusmasina seljas. Samas kui natuke aega vaeva näha ja edasi sõita ja kontakti hoida, siis hakkab ilusti jooksma. Mis aga selle trenni järjekordselt päästis oli traav peale galoppi. Ma reaalselt tundisn, kuidas mu hobune hakkas kandma ennast. Samm ja rütm läksid hoopis teiseks, kontakt oli täiesti pehme, üldsegi mitte kuhugi poole kanutav, painded voltidel nii mõnusad ja läbi keha. Ja mis peamine - hobuse surma sisaldav nurk oli nüüd täiesti vaba kõigest hirmsast. See oli nii hea, et ma oleks võinud tunde seda teha seal, aga kuna töö lõpetamine on siiski ka väga hea kiitus, siis ma lõpetasin ära enne kui midagi käest ära oleks läinud. Aga ma tegelt ka räägin mitmest ringist perfektsest traavist, mis meie puhul on nii suur asi, et ainuüksi ühest ristist seinal üldsegi ei piisaks.
Eilne hüppetrenn oli kehvemapoolsem. Midagi hullu ei juhtund, keegi ei kukkunud, keegi ei tõrkund. Hobune oli kuidagi ebaühtlane. Üksikud hüpped olid enamvähem, rohkem tempot oleks tore, nagu tavaliselt. Rada oli ainult 6 takisusest koosnev, aga ma üldse ei teadnud, kuidas ta kavatseb sinna sõita - vahepeal tõmbas peale, siis ma hoidisn tagasi ja siis ta suri välja, siis ma ajasin edasi ja siis kiskus peale jälle. Viimane lattaed oli koguaeg nagu mingi ilge pask, kõigepealt suri ja siis paar sammu enne pani punuma. Lõpuks tulin ainult seda üksinda, Ivo kõrvalt rääkis kuidas tulla ja oli perfektne. Järelikult oli viga ikka minus, mis on hea teadmine, sest endaga ma saan tööd teha.
Hobune muidugi oli väsinud seepärast, et on kevad ja märad tema koplis indlevad. Mis tema jaoks tähendab lõputut paaritamist... peaks talle poiss-sõbra otsima vist ikka, kaua ta kiusab neid naisi seal.
Selline kokkuvõte siis.
Nii, aga ajaloo huvides. Eelviimane hüppetrenn Ivoga läks hästi - kui alguse kerge vanaematempo välja arvata, siis parkuuri tulles hakkas hobune hüppama. Isegi nii hästi hüppama, et isegi treener oli kergelt imestunud. Süteemi okseri peal lõi isegi keset hüpet tagant üles, aga no see oli ka väga suur hüpe, ma isegi kiljatasin seljas - asi, mida ma tavaliselt kunagi ei tee.
Siis tuli pikk lihavõtte nädalavahetus Jamesi trenniga. Esimeses trennis "õnnestus" mul saada jalavahetuste õpetust. Isegi sain kaks vahetust ja mõned poolikud, aga kogu see teema on nii raske hetkel mu jaoks. Tegelikult on väga lihtne liigutus, aga noh, ju me lihtsalt pole veel päris sealmaal. Mina siis tegelikult. Hüppetrenn Liivakul läks samuti väga kenasti - Callistos hüppab ju kõik ja ilusti, mis ette pannakse ja hoolimata minu käkerdamisest seal seljas. Lõpus James tahtis näha korralikku galoppi takistusele pealesõidul - ja seda ta ka sai. Süsteemile lennati sellise lauluga peale, et ma küll korra kartsin, et ma sealt alla pudenen. Teine katse läks sarnaselt, aga James arvas, et rohkem pole mõtet hobust kiusata - kisun muidu tempo kokku ja see pole ka jälle hea.
Pühapäevane koolisõit oli jällegi hea, jalavahetusi me seekord ei teinud, keskendusime minu istakule rohkem ja justkui võluväel läks hobune väga mõnusaks. Kui ma nüüd suudaksin säilitada seda korrektset asendit...
Eelmisel nädalal kodus sõites oli kerge pohmell. No sellesmõttes, et Jamesi juures tuleb välja ja siis kodus sõitma hakates on nagu see tunne veel sees, aga kuna keegi ei ütle mulle kohe, mis ma valesti teen, siis ma muudkui teen valesti edasi ja mingi hetk sõidab kõik haledalt pekki ja hobune istub käe peale ja mina kukun sikutama ja nii me leiamegi ennast ilge hunniku otsast. Kolmapäevaks olin ma endale väikse harjutuse välja mõelnud ja asusin peale kerget soojendust seda ka tegema. Sammus tuli päris kenasti. Traavis oli vaja panna siga ja hakata mul käest ära jooksma ja kõige väiksemagi jalasurve peale galoppi pakkuma. Ma muidugi üldse ei räägi siin lõua tahahaakimisest üldse - lausa selle kohani, kus mulle hakkas tunduma, et mu jalgevahel on 500 kilo juhitamatut looma. Ma sain ikka nii kurjaks, et mu abitreener käskis mul maha tulla ja maha rahuneda. Ja ma tean, et hobusega kakelda ei ole ilus ja see ei vii kuhugi. Aga selle vihahoo peale hakkasin mina konkreetseks ja hobune hakkas mind kuulama. Harjutuse jätsime esialgu kõrvale ja proovisime lihtsalt lõdvestunult traavi saada - ja see toimis. See 5 minutit seal trenni lõpus oli nii nii hea.
Neljapäeval hakkasin ma kohe trenni alguses konkreetseks. Ei mingit jobutamist ja tööst kõrvalehiilimist hobusele. Ja jällegi, hobune oli väga hea. Lisaks olin ma otsustanud, et tuleb enne trenni välja mõelda harjutus, millele keskenduda - seekord spiraalid. Ei olnud mingit muret nendega - hobune liikus väiksemaks ja suuremaks väga viisaka surve ja suunamise peale.
Reedel tegime kaheksaid. Abiks hobuse sirgeks saamisele ehitasime väiksese lattidest koridori. Ja jällegi oli kõik väga hea, hobune püsis pehme ja reageeris kenasti kõigele. Pisut tuli seda lõua kangutamist suunamuutustel, aga siis ma võtsin ma ta väga lühikese traavi peale ja see tegi meie päeva - pärast seda oli vaja ainult pisut nina asendit korrigeerida, hobune oli nii kenasti pehme, liikus tagant peale ja üldse täiesti perfektne.
Kuna kõik see uuesti leitud õnn ratsutamises oli saabunud mu õuele, siis ei olnud laupäeval mitte mingit motivatsioonimuret trenni minemisel. Tegime sääre eest ärastumisi. Jällegi, ainult kiidusõnad hobusele - mulle peaks igakord keegi vastu pead andma kui ma ette vajuma hakkan harjutuse ajal. No tegelikul saab jalga liigutada ka nii, et ei koperda õlgadega sadulakaare kohal. MA tean, ma proovisin järele :)
Teisipäev, peale kahte vaba päeva oli noh. Njaa. Ma ei saa midagi halvasti öelda hobuse pehmuse kohta, sest ta oli eest väga kontaktne, liikus kenasti säärele, tuli tagasi ja läks edasi täpselt nii nagu ma tahtsin. Ainuke probleem oli ühe platsinurgaga, mis ilmselgelt sisaldas hobusesurma, sest sealt ei saanud ju kuidagi mõistliku looma kombel läbi TRAAVIDA (sammuda kannatas küll) ilma, et poleks lisanud väikest omapoolset altpanekut. Ja ma olin nii loll, ei läinud mujale sõitma, vaid muudkui üritasin teda sealt mööda saada. Mingi hetk olin sunnitud siiski alla anda ja taanduma galopeerima turvalisematele platsi osadele. Galopp on viimasel ajal naljakas - ühetepidi väga meeldiv ja rahulik ja teistpidi on kohati tunne nagu istuks õmblusmasina seljas. Samas kui natuke aega vaeva näha ja edasi sõita ja kontakti hoida, siis hakkab ilusti jooksma. Mis aga selle trenni järjekordselt päästis oli traav peale galoppi. Ma reaalselt tundisn, kuidas mu hobune hakkas kandma ennast. Samm ja rütm läksid hoopis teiseks, kontakt oli täiesti pehme, üldsegi mitte kuhugi poole kanutav, painded voltidel nii mõnusad ja läbi keha. Ja mis peamine - hobuse surma sisaldav nurk oli nüüd täiesti vaba kõigest hirmsast. See oli nii hea, et ma oleks võinud tunde seda teha seal, aga kuna töö lõpetamine on siiski ka väga hea kiitus, siis ma lõpetasin ära enne kui midagi käest ära oleks läinud. Aga ma tegelt ka räägin mitmest ringist perfektsest traavist, mis meie puhul on nii suur asi, et ainuüksi ühest ristist seinal üldsegi ei piisaks.
Eilne hüppetrenn oli kehvemapoolsem. Midagi hullu ei juhtund, keegi ei kukkunud, keegi ei tõrkund. Hobune oli kuidagi ebaühtlane. Üksikud hüpped olid enamvähem, rohkem tempot oleks tore, nagu tavaliselt. Rada oli ainult 6 takisusest koosnev, aga ma üldse ei teadnud, kuidas ta kavatseb sinna sõita - vahepeal tõmbas peale, siis ma hoidisn tagasi ja siis ta suri välja, siis ma ajasin edasi ja siis kiskus peale jälle. Viimane lattaed oli koguaeg nagu mingi ilge pask, kõigepealt suri ja siis paar sammu enne pani punuma. Lõpuks tulin ainult seda üksinda, Ivo kõrvalt rääkis kuidas tulla ja oli perfektne. Järelikult oli viga ikka minus, mis on hea teadmine, sest endaga ma saan tööd teha.
Hobune muidugi oli väsinud seepärast, et on kevad ja märad tema koplis indlevad. Mis tema jaoks tähendab lõputut paaritamist... peaks talle poiss-sõbra otsima vist ikka, kaua ta kiusab neid naisi seal.
Selline kokkuvõte siis.
Kommentaarid