Peale eelmise kahe nädala möllu sai hobune nädalavahetuse ja esmaspäeva vabaks. Lisaks tõstsin tal kaera ka 1,5 peale, sest Marti kurtis, et hobune ei rõõmusta enam tema tulles. Noh, ilmselt oligi aeg seda juba teha, kuna töökoormus on suurenenud.
Peale avastust, et ma ei oska ratsmeid hoida ja õigesti istuda, tegelesin sellega terve eelmine nädala. Ratsemd hakkavad juba kätte jääma ei ja ei kulugi pool trenni nende tagasi võtmisele. Õlad hakkavad ka oma õigemasse positsiooni istuma, peale seda kui Marti paar päeva keset platsi igat mu sammu jälgis ja koguaeg õigesti käskis istuda. Kõige suurem probleem on hetkel jalgade asendiga, liiga ette sätin need. Aga ma loodan selle ka korda saada kui ma olen oma  tasakaalu ka püstisema kehahoiakuga taasleidnud.
Kolmapäevane hüppetrenn on kerge katastroof, kuna ma suutsin unustada ära takistuste järjekorra. No minu jaoks täiesti piinlik lugu. Muidu oli kõik ilus ja kena ja tegelikult peaks keha püsti hoidma ka hüppesadulat kasutades, oleks kah tükk maad vahvam sõita.
Neljapäeval ja reedel oli puhas istak. Ma ei tahtnud minna kergema vastupanu teed ja panna juurde külgratsmeid, sest niiviisi ma suudan küll istuda ja tubli olla. Aga hobune oli väsinud ja ilma stekita lihtsalt sigtases natuke. Nii kui ma steki lihtsalt kätte võtsin, oli ta tükk maad normaalsem - huvitav, et peab ikka nii tark olema, et teada sellist asja. Mõlema päeva lõpuks võis juba täiesti rahul olla hobuse ja endaga ka.
Eile oli juba täiesti mõnusalt tunda, et puhkepäevad ja ilmselt ka lisakaer on oma töö teinud. Terve trenn tuli tegeleda mitte juurdesõitmise vaid tagasivõtmisega. Kuigi ma olen küll see tüüp, kellele ei meeldi kihtuavad hobused, siis tegelikult oli parem. Piisav liikumine tagas selle, et hobune ei istutanud ennas mulel praktiliselt terve trenni käe peale. Loomulikult oli selliseid kontaktile vastu hakkamise kohti ka, aga need paranesid märgatavalt korraks tagasivõtmisega. Seni kuni ma suutsin oma käsi rahmeldamast hoida, oli ka hobune hea.
Proovin teha ka mõned külgliikumised, kerge õlad sees põhjustas algul pisut segadus, aga kui ma suutsin oma tahtmise talle selgeks teha, oli nõus kaasa töötama küll. Sääre eest liikumine oli ka täiesti toimiv, Jamesi antud trikki kasutades jäävad ta rütm ja tempo peaagu samaks kui otse liikudes ja see on hetkel põhiline. Loomulikult ei ole seal veel mingeid kauneid ristis jalgu ja nõtkust, alles esimesed tibusammud.
Täna õhtul saabub siis tõehetk laupäevase võistluse kohta - kas ikka kõlbama minema või mitte.

Lisaks - on kellelgi soovitusi kriuksuva sadula raviks? Hüppesadul teeb nii õudsat häält, et ma kardan Ihastes kõiki ehmatada selle heliga. Koolisõidu sadul kusjuures ei tee... Ma ise kahtustan, et asi on saabastes, aga ma ei oska nendega ka midagi asjalikku ette võtta.