Niisiis, mingit tuisku ja tormi ja muudki traagikat ei tulnud ning võistlustele tuligi minna. Minu õnneks olin ma leidnud vahendi, mis päästis mu saapad kriuksumisest ja ma ei olnudki sunnitud soundi effektidega ratsutama.
70 soojendus algas meeldivalt - hobune hüppas loogiliselt ja siis järsku hakkas arvama,e t ma ilmselgelt ei suuda tempot hoida ja hakkas seda hoopiski ise hoidma. Rumal ja kogenematu nagu ma olen, ei saanudki ma seda vaatamata Tiia soovitustele täiesti korda ja see maksis kätte - võistlusmaneežis võtiis tüüp küll hea hoo üles ja läks julgelt kõigele peale, aga tagasi ma teda eriti ei saanud ja trikimates pööretes olingi hädas ja nii need kaks tõrget tulidki. Hobune oleks hüppand küll, kui ma ise poleks tasakaalust nii välja läind ja teda lihtsalt mööda suunanud takistustest.
Egas midagi, peale pikka kaalumist otsustasin siiski minna ka 80 sõitma. Soojenduses oli Tiial kohe rohkem aega mind aidata ja sellest oli kasu küll - hobune hakkas toimima, tempo oli hea ja kõik klappis kenasti. Sõidu algus oli ka lausa suurepärane, hobune maandus õigesse jalga, ma sain ta tagasi, hüppas õigete kohtade pealt ja väga kerge oli sõita. 8-sas takistus oli sama, mis esimenegi ja oleks pidanud paremale pöörama, et minna okserile. Aga kuna hobune selleks hetkeks oli juba veendunud,e t ta tegelikult teab küll rada peast, siis ma lihtsalt ei suutnudki teda ära keerata - jätsin muidugi ka otsuste tegemise suhteliselt viimasele hetkele - ja ta hüppas kenasti number 2 takistuse järgi. Niiet vale tee :) Aga, aga ma olens siiski üsnagi rahul, sest tegelikult oli rada suurepärane - peaaegu täpselt nii, nagu peab. Pilte mul jagada pole, sest ükski ei tulnud välja.
Järgmine laupäev uuele katsele siis, seekord koduses õhkkonnas.