Vahepeal on olnud selline omaette nokitsemine rohkem, niiet suurematest ärritumistest pole olnud mõtet kirjutada.
14 nov oli koolisõidukliinik Ihastes. Mina olin kirjas Dina Ellermann-Radhaa trennis ja ma jäin igaljuhul väga rahule. Kuigi hobune oli vana siga, ajas lõua taha ja otsustas mitte kaasa töötada, jäi treener väga rahulikuks, seletas asju ilusti ja ei pidanud paljuks ise ratsmetest haarata ning meid parandades traaviva hobuse kõrval lipata. Ideid igaljuhul tuli juurde, mõned asjad paranesid kodus ka ja mõnest asjast saan ma igaljuhul paremini aru. Kui Ihaste vähegi viitsib, siis mina olen järgmine kord ka käpp.
Peale Dina trenni oli meid kojujõudes ees ootamas lihastemõõtmine. Muidu oli kõik normis, ja midagi hullu polnud - ainuke häda, vasak tagumine, on meid ikka kuumitamas. Endiselt jäigem. Ma võibolla olen suutnud ka välja mõelda, millest selline asi, aga enne suurt avaldust ma tahaks järele proovida kas on paranemisvõimalust.
Kolmapäeval oli jälle lõpuks Ivo meil käimas. Hüppasime. Ma olin küll veendunud, et nii sitta sõitu pole ma enne näidanud, kuna Ivo oli kogu soojenduse aja vait. Aga hüppama hakates ütles ta, et tulge samas tempos kui soojendused ja algus oligi lausa väga hea. Mõned mured tekkisid kahe lattaia vahel, kus tuli tulla vahepeal 3 ja vahel 4 sammuga ja mina muudkui tulin valesti. Nelja pealt ei saanud piisavalt juurde antud ja kolme pealt tagasi võetud. Süsteemil kippusin maha jääma, sest hüpped olid minu jaoks suured. Aga ma lubasin, et järgmine kord teen paremini ja no eks ma siis püüan ka.
Sel nädalavahetusel oli kauaoodatud Liivaku trenn. Reedene päev läks nii, et esimene kolm minutit oli hea. Siis hobune arvas, et tema küll ei tööta ja käis 5 minutit lõug püsti ringi. Mina olin aga liiga "sweet" ja nii käiski James korra seljas. Peale seda oli hea. Üritas küll käe peale istuda, aga noh, see on esialgu paratamatu. Küll ta õpib.
Laupäeval tegime raskemalt. Suurem koondatus, rohkem tööd hobuselt. Lõpuks oli loomake nii läbi, et kahju hakkas kohe. James aga ütles, et ta pole mu hobust nii hästi veel jooksmas näinud ja ta on väga tublisti arenenud. Ja pühapäevaks pidi tulema kergem töö.
Oh, how wrong we were. Pühapäeval alustasime pika kõndimisega, kuna trennid jooksid natuke üle. Aga nii kui ma olin alustanud traaviga, oli tunda, et laupäevanetöö on läinud täie ette. Hobune oli pehme ja rahulik. Siis tegime mõned õlad sees jupid ja hakkasime oma impulssi parandama. Kuna eelmistel päeval stekk kurjalt kätte maksis, ei olnud ma seda seekord kätte võtnud. Ja ma lihtsalt ei jõudnud lõpuks galoppi edasi ajada. Jalad olid nagu nuudlid. Võtsin siis steki ja viimane traav oli imeline. Hobune oli kontaktis, jooksis rütmiliselt, kuulas iga mu käsklust perfektselt.
Selliste trennide kohta ei ole mul lihtsalt sõnu. James ütles, et ta pole mu hobust kunagi paremini jooksmas näinud ja selle nädalavahetuse tööst peaks jätkuma paariks nädalaks. Kui ma suudaks ainult ise ennast niiviisi tõugata asju õigel hetkel tegema ja hobust õigesti mõjutama.... aga tuleb. Küll see tuleb.
14 nov oli koolisõidukliinik Ihastes. Mina olin kirjas Dina Ellermann-Radhaa trennis ja ma jäin igaljuhul väga rahule. Kuigi hobune oli vana siga, ajas lõua taha ja otsustas mitte kaasa töötada, jäi treener väga rahulikuks, seletas asju ilusti ja ei pidanud paljuks ise ratsmetest haarata ning meid parandades traaviva hobuse kõrval lipata. Ideid igaljuhul tuli juurde, mõned asjad paranesid kodus ka ja mõnest asjast saan ma igaljuhul paremini aru. Kui Ihaste vähegi viitsib, siis mina olen järgmine kord ka käpp.
Peale Dina trenni oli meid kojujõudes ees ootamas lihastemõõtmine. Muidu oli kõik normis, ja midagi hullu polnud - ainuke häda, vasak tagumine, on meid ikka kuumitamas. Endiselt jäigem. Ma võibolla olen suutnud ka välja mõelda, millest selline asi, aga enne suurt avaldust ma tahaks järele proovida kas on paranemisvõimalust.
Kolmapäeval oli jälle lõpuks Ivo meil käimas. Hüppasime. Ma olin küll veendunud, et nii sitta sõitu pole ma enne näidanud, kuna Ivo oli kogu soojenduse aja vait. Aga hüppama hakates ütles ta, et tulge samas tempos kui soojendused ja algus oligi lausa väga hea. Mõned mured tekkisid kahe lattaia vahel, kus tuli tulla vahepeal 3 ja vahel 4 sammuga ja mina muudkui tulin valesti. Nelja pealt ei saanud piisavalt juurde antud ja kolme pealt tagasi võetud. Süsteemil kippusin maha jääma, sest hüpped olid minu jaoks suured. Aga ma lubasin, et järgmine kord teen paremini ja no eks ma siis püüan ka.
Sel nädalavahetusel oli kauaoodatud Liivaku trenn. Reedene päev läks nii, et esimene kolm minutit oli hea. Siis hobune arvas, et tema küll ei tööta ja käis 5 minutit lõug püsti ringi. Mina olin aga liiga "sweet" ja nii käiski James korra seljas. Peale seda oli hea. Üritas küll käe peale istuda, aga noh, see on esialgu paratamatu. Küll ta õpib.
Laupäeval tegime raskemalt. Suurem koondatus, rohkem tööd hobuselt. Lõpuks oli loomake nii läbi, et kahju hakkas kohe. James aga ütles, et ta pole mu hobust nii hästi veel jooksmas näinud ja ta on väga tublisti arenenud. Ja pühapäevaks pidi tulema kergem töö.
Oh, how wrong we were. Pühapäeval alustasime pika kõndimisega, kuna trennid jooksid natuke üle. Aga nii kui ma olin alustanud traaviga, oli tunda, et laupäevanetöö on läinud täie ette. Hobune oli pehme ja rahulik. Siis tegime mõned õlad sees jupid ja hakkasime oma impulssi parandama. Kuna eelmistel päeval stekk kurjalt kätte maksis, ei olnud ma seda seekord kätte võtnud. Ja ma lihtsalt ei jõudnud lõpuks galoppi edasi ajada. Jalad olid nagu nuudlid. Võtsin siis steki ja viimane traav oli imeline. Hobune oli kontaktis, jooksis rütmiliselt, kuulas iga mu käsklust perfektselt.
Selliste trennide kohta ei ole mul lihtsalt sõnu. James ütles, et ta pole mu hobust kunagi paremini jooksmas näinud ja selle nädalavahetuse tööst peaks jätkuma paariks nädalaks. Kui ma suudaks ainult ise ennast niiviisi tõugata asju õigel hetkel tegema ja hobust õigesti mõjutama.... aga tuleb. Küll see tuleb.
Kommentaarid