Huh, vahepealne puhkus oli küll lõõgastav ja vaimu puhastav, aga ratsutamisvormile see küll kuidagi kasuk ei tulnud. Ei suuda enam nii head tunnet saada kui enne võistlusi... Aga küll ta tuleb.
Viimane hüppetrenn enne äraminekut läks hästi tegelikult, tegime voldi pealt kahte väikest risti ja penerolli ja siis nurka ühte okserit. Peneroll oli päris hea, va ühel korral, kui hobune suurt midagi oma jalgade liigutamisest ei arvand. Eks ma oleks ju võinud ka teda pisut rohkem säärega toetada... aga teine kord läks paremini.
Aga esmalt oli meli üks väga raske volt tõketega. Selles mõttes, et volt oli poole maneeži laiuse peal, tõkked tulid kiiresti ja üsna hästi pidi tajuma, et mis värk on. Peale algset segadust, et kas tegelt ka nii ruttu peab tõke tulema, saime isegi natuke pihta ja tuli väljagi pisut.
Nurka hüppamine oli õudne. Ses shutes, et hobune pidi sinna nurka otse sisse minema ja seejärel seisma jääma. Ma küll pisut pelgasin, et läbi me sealt ilmselt läheme, aga hobune tegelikult väga ei tahntudki oma pead ära lüüa. Ja noh, ma jällegi ei toeta teda üldse, tõkkele ühtlaselt ei lähe ja muu sada hala, aga lõpuks tuli mõni natuke välja ka.
Ivo ütles, et muidu nagu paistab kõik ok olevat, et tõkkeni on kõik korras ja hobune lihtsalt nagu ei hüppa. Et nüüd tuleb see maalattide hüppamine viia natuke takistustel hüppamisele üle, siis äkki hakkab looma ka.
Muu asja koha pealt on jälle mõni mees oma kalendri tihedaks organiseerida - sellel pühapäeval on koolisõidukliinik Ihastes, kuhu ma lähen ja samal päeval jõuab ka lihastemõõtja. Ehk suudame mõlemad asjad ilusti ära mahutada. Ning siis 19-21 on jälle Jamesi trennide kord, viimasel ei saanud ma käia, kuna mingi nõme puhkus sai samale ajale planeeritud.