Reedel oli maneež takistustest tühjaks tehtud ja see ju ilmselgelt tähendas, et hobusesööja oli seda teinud. Järelikult oli mu hobuse elu ohus ja tuli ka vastavalt käituda. Õnneks see tähendas, et oma peaga mõtlemise asemel hakkas ta mind pisut rohkem usaldama ja trenn läks lõppkokkuvõttes üsna hästi. Õhtul veel jõudsin puhastada ära oma varustuse ja teha hobuse korda.
Laupäeval oli siis meie üle miljoni aasta pärisvõistlus. Kui ma ennast kirja panin, siis ma arvasin, et tuleb selline pisike kodune treeningvõistlus. Lõpuks oli ABC ja A skeemides 17 võistlejat kummaski. Soojendus oli algul väljas ja kuna me pole jõudnud seal üle kuu aja sõitmas käia, siis ma natuke põdesin. Aga hobune oli heas tujus ja täiesti nõus väljas sõitma, ma ei hakanudki väga pikalt jahmerdama, sest teine sõit oli ka ju ees ootamas.
Maneeži minnes olid ühte otsa pandud aiad pisut hirmsad, aga muidu oli täiesti rahulik. Skeem läks ka suurepäraselt - üleminekud tahavad veel harjutamist, aga võrreldes mõne aja tagusega oli ikka väga hea. Ma natuke seekord tõstsin oma eesmärke - 60% tahtsin täis saada. Kokku tuli 63,3% ja avatud arvestuses kolmas koht. Meie täiesti esimene ühine koht :) Mul oli nii hea meel, et ma edasi terve päeva ainult irvitasin.
A3 skeem oli ka veel kavas, aga selle ootamisega läks pikaks kätte ära ja hobune tüdines sellest hirmsast kinni-lahti võtmisest täiesti ära. Saime ka 63%, aga konkurents oli selles sõidus tihedam ja kohale me ei saanud. Aga ikkagi, väga stabiilne ja hea oli sõita, ühe galopihajutuse eest tuli koguni 8 ära. Niiet mul ei ole mitte millegi üle vinguda või viriseda, edasi tuleb harjutada ja veel paremaks minna. Saab ju küll kui tahta.