Eile õhtu oli siis hüppetrenn. Kuna mul viimasel ajal on olnud väga palju probleeme takistuse keskele pihtasaamisega ja hüppega kaasaminemisega, otsustasin pisikeste takistuste trenni kasuks. Back to basics, või nii.

Õigesti tegin, suurte takistuste trennis oli tõesti suured takistused, mingi meetri kanti. Ilmselt oleks muidugi ära hüpanud, aga mulle ei meeldi nii, et ma tunnen ennast ebakindlalt ja asjad välja ei tule.

Meie trenn oli siis ristidega. Kui ma siin kaks päeva olen rääkinud, kui normaalseks ma hobuse saanud olen, siis eile oli küll üks nendest päevadest, kus kõik rõõmsalt vastu taevast lendas. Sirgete peal vee, aga nii kui tuli mingi voldi või keeramise koht ja ma üritasin teda pisutki paindesse saada, oli lõug taha ja ei mingit painet. Masendav. Üritasin mitte liiga närvi minna ja rahulikult säärega ta edasi sõita, aga see ilmselgelt lõppes ainult sellega, et mu oma istaks läks käest ära ja ma jäin kannaga ribidesse sudima.

Tegime mõned põrked traavis ja loomulikult kõigele muule lisandus ka see koht, kus hobune arvas, et tagasi tulla peale hüpet oleks liiast. Oh, well. Galopiosa oli vähemasti hea, kuigi suur rõõm sellest, et takistused on platsil põhjustas pisukest kiirustamist - ses suhtes, et teglikult oli tempo hüppamiseks hea, aga mulle meeldib see vanaema tempo rohkem.

Esimene nurgast välja pööre läks täiesti pekki ka muidugi, jäin sisemist ratset sikutama ja hobune vajus õlaga nii rämedalt välja, et lausa piinlik oli olla. Järgmised korrad sain selle vähemalt paremaks. Muidu oli mõnus - ainult üks megakauge hüpe, ühe korra ronisin ise pisut vara minema aga muidu oli enamvähem ok. Rahulik tempo, väikesed ristid, enamvähem ühtlased rajad.

Järgmine kord lähen ka pisikesi sõitma, suured tulevad hiljem. Aga nüüd sain ülesandeks harjutada lati peal jalavahetusi, et hobune peale takistust rohkem õigesse jalga maanduma hakkaks, ja kui ei hakka, et hakkaks kiireid jalavahetusi saama rajal. Hetkel võtab see isegi läbi traavi pisut kaua aega meil.