No, eks ma siis võin selle igapäev kirjutamise mõtte maha ka matta. Hobune on niiiii... no ma ei tea, kas on talle positiivselt mõjunud see, et tal nüüd jälle koplisõber on või miski muu... aga ta on nii krdi hea, et ma ise ka ei saa hästi aru mis toimub. Noh, ega ma ju midagi ülemõistuse keerulist ei tee ka temaga, aga ta vähemalt ei arva enam, et kõik kiiruse ja suuna muutused peavad toimuma ainult pea õieli ja ta täitsa rahulikult ja vabatahtlikult jookseb normaalselt. Ok, galopiga on hetkel nii, et kui ma väga ratset näpin, siis kipub pea kuhugi jalgevahele ära kaduma ja see on nii jube tunne, et ma sõidan väga peaaegu ilma ratsmeta esialgu. Aga me oleme paar ringi seda ka teinud paaril trennil, niiet ma ei eeldagi, et see GP tasemel galopp oleks.
Ja ta on muidu, maast ka tubli. Maneezist tulekul laseb rahulikult paigal seistes jalad ära puhastada ja kiilumädaniku ravi jooksul saab kogu protseduuri tehtud ilma kapja käest kiskumata. Ning boksi juurde võib ka väga rahulikult tagasi kõndida. Kõige parem on aga see, kui ma võtan kummiharja ja kogu kaela hobuselapsel läbi sügan - kaks korda soovitatavalt.