Peale seda, kui ma suht valusa litaka vastu reit sain (lihtsalt väike rõõmuhüpe, kerge tagaosa lennuga), helistasin (lasin helistada, ma kardan võõraste inimestega telefonis rääkimist) ja uurisin järele, et kas saab juba tulla. Rõemsalt võetigi meid järgmisel päeval ette - ultraheli, röntgen ja muu tuttav laul. Luumoodustis oli muutunud - kui enne oli terav jõnks, siis nüüd oli sujuv jõnks.
Soomlastega veel konsulteeritakse ja võibolla tuleb meil siiski OPile minna. Aga vähemalt on see mingi otsus, ma ei kannata sellist kahevahel olekut. Ma oleks täiesti nõus ta aastaks (või niikauaks kui vaja) tööst välja jätma, kui see oleks ainuke võimalus. Aga siis sellises tallis, kus ta saab elada hobuseelu, mitte mingi boksiroti režiimil.
Teine hea uudis on see, et võib minna koplisse. Väiksesse (kihutamine ei ole variant) ja üksinda, aga silm on sõpsidel peal ja pisut sirutada ning tallitolmust puhata saab ikka. Samuti võin ma oma jalutamistega kolida maneeži ja vähehaaval alustada seljas jalutamist. Kuigi mu kõige suurem lootus on, et kopliskäimine rahustab teda piisavalt ja ma ei pea pidevalt oma pihta lendavate kapjade pärast niipalju muretsema. Tellisin ka amazonist mingi lihtsamat sorti koolisõidu raamatu, loen niikaua seda, kogun tarkusi ja kui me peaksime lähiajal (nii kuu või paar ilmselt) võimaluse saama, siis üritan asju pisut õigemini ajada.
Ahjaa, ja tavatrenni ilmselt lähen ka tagasi. Kuidagi peab ju oma oskused ka tagasi saama (pole 6 nädalat sadulas olnud), niiet, treenerinaine, vaata ette :)
Soomlastega veel konsulteeritakse ja võibolla tuleb meil siiski OPile minna. Aga vähemalt on see mingi otsus, ma ei kannata sellist kahevahel olekut. Ma oleks täiesti nõus ta aastaks (või niikauaks kui vaja) tööst välja jätma, kui see oleks ainuke võimalus. Aga siis sellises tallis, kus ta saab elada hobuseelu, mitte mingi boksiroti režiimil.
Teine hea uudis on see, et võib minna koplisse. Väiksesse (kihutamine ei ole variant) ja üksinda, aga silm on sõpsidel peal ja pisut sirutada ning tallitolmust puhata saab ikka. Samuti võin ma oma jalutamistega kolida maneeži ja vähehaaval alustada seljas jalutamist. Kuigi mu kõige suurem lootus on, et kopliskäimine rahustab teda piisavalt ja ma ei pea pidevalt oma pihta lendavate kapjade pärast niipalju muretsema. Tellisin ka amazonist mingi lihtsamat sorti koolisõidu raamatu, loen niikaua seda, kogun tarkusi ja kui me peaksime lähiajal (nii kuu või paar ilmselt) võimaluse saama, siis üritan asju pisut õigemini ajada.
Ahjaa, ja tavatrenni ilmselt lähen ka tagasi. Kuidagi peab ju oma oskused ka tagasi saama (pole 6 nädalat sadulas olnud), niiet, treenerinaine, vaata ette :)
Kommentaarid
eks ma siis, kui asi juba kindlamaks läheb, ürtian endale asjad selgemaks teha ja kõik võimalikud ohud välja uurida.