Hetkel ootan ma telefonikõnet kliinikust, mis peaks ütlema kui paha lugu on ja mis edasine tegevuplaan ette näeb. Jah, otsest surmaohtu ei ole... aaaga ma olen piisavalt drama queen, et väikeseid asju üle tähtsustada. Ning ausalt, hetkel on nii jube siin istuda ja oodata, et mis ja kuidas juhtuma hakkab. Sest ma ju tegelikult tahan, et oleks lihtne lahendus - aga see lihtne lahendus ei pruugi olla parim lahendus. Aga parim lahendus (võibolla, kuna ma ei tea hetkel, eks ja siis ma mõtlen asju läbi) on ilmselt väga kallis. Nagu väga-väga kallis. Ja ma ei tea veel (kuna ma ei tea midagi veel, eks) kas ma saan seda endale ja oma hobusele lubada.
Ses suhtes, et ma teadsin küll millesse ma end mässin, kui ma hobuse ostsin. Ja ma teadsin, kui palju raha ma häda korral olen võimeline välja käima ja ma tõesti kardan, et see summa, mis nüüd võib kokku tulla küündib nii kaugele, et ma ei saa seda raha lihtsalt kokku. Sellepärast on mul piinlik ja paha oma hobusele otsa vaadata - kuidas ma saan, kui ma isegi ei tea, kas ma olen võimeline oma vastutust tema eest täiel määral kandma.
Muidugi olen ma mõelnud igasugu asju siin, müümise peale ka. Aga olegem ausad - kes teda antud seisukorras osta tahaks ja kes oleks see inimene, keda ma usaldaks nii palju, et talle sellises seisukorras hobune müüa. Kõige hirmsam asi oleks ju see, kui ma ta praegu kuhugi seltsihobuseks müüks ja siis keegi poole aasta pärast avastab, et "õu, mis see noor ruun vedeleb siin, hakkame sporti tegema". Ja siis on tal ikkagi veel halvem ja minul ka, sest ma tean, et ma vedasin teda täiega alt. Niiet müümine ei ole absoluutselt mingi variant. Pigem siis juba lasen ta kuhugi koplielu peale - aga ma tahan säilitada kontrolli tema elu üle. Hästi isekas lause tuli, aga mis teha.
Teiseltpoolt on jällegi see asi - ma ostsin ta ikkagi ja eelkõige spordi jaoks. Ma pole ilmselt nii suur inimene, et sellest ise täiesti loobuda. Jah, ilmselt mõni hobulausuja peab mind pahaks ja milleks iganes, aga ma tahan ratsutada. Okei, ma olen nõus ootama, kui ta paranemine aega võtab. Ei hakka haiget hobust lõhkuma ja talle asjatult valu tekitama. Ent eelmisel nädalal võetud trenn näitas, et seljas olemine (käisin tunnikaga sõitmas) on minu jaoks tähtis. Ja ma võin isegi loobuda hüppamisest, mis mul enivei väga hästi välja ei tule, aga ometi tahaks ma pisutki koolisõitu siis teha. Ja seda juba lonkava hobusega ei tee. Lihtsalt maastikul töllerdamisest ja platsil tiirlemisest jääb väheseks... Mingi eesmärk võiks ju olla.
Ja nüüd võiks telefon heliseda ja mulle mingigi vastuse öelda ja siis ma teaks, kuidasmoodi see edasi läheb.
Ses suhtes, et ma teadsin küll millesse ma end mässin, kui ma hobuse ostsin. Ja ma teadsin, kui palju raha ma häda korral olen võimeline välja käima ja ma tõesti kardan, et see summa, mis nüüd võib kokku tulla küündib nii kaugele, et ma ei saa seda raha lihtsalt kokku. Sellepärast on mul piinlik ja paha oma hobusele otsa vaadata - kuidas ma saan, kui ma isegi ei tea, kas ma olen võimeline oma vastutust tema eest täiel määral kandma.
Muidugi olen ma mõelnud igasugu asju siin, müümise peale ka. Aga olegem ausad - kes teda antud seisukorras osta tahaks ja kes oleks see inimene, keda ma usaldaks nii palju, et talle sellises seisukorras hobune müüa. Kõige hirmsam asi oleks ju see, kui ma ta praegu kuhugi seltsihobuseks müüks ja siis keegi poole aasta pärast avastab, et "õu, mis see noor ruun vedeleb siin, hakkame sporti tegema". Ja siis on tal ikkagi veel halvem ja minul ka, sest ma tean, et ma vedasin teda täiega alt. Niiet müümine ei ole absoluutselt mingi variant. Pigem siis juba lasen ta kuhugi koplielu peale - aga ma tahan säilitada kontrolli tema elu üle. Hästi isekas lause tuli, aga mis teha.
Teiseltpoolt on jällegi see asi - ma ostsin ta ikkagi ja eelkõige spordi jaoks. Ma pole ilmselt nii suur inimene, et sellest ise täiesti loobuda. Jah, ilmselt mõni hobulausuja peab mind pahaks ja milleks iganes, aga ma tahan ratsutada. Okei, ma olen nõus ootama, kui ta paranemine aega võtab. Ei hakka haiget hobust lõhkuma ja talle asjatult valu tekitama. Ent eelmisel nädalal võetud trenn näitas, et seljas olemine (käisin tunnikaga sõitmas) on minu jaoks tähtis. Ja ma võin isegi loobuda hüppamisest, mis mul enivei väga hästi välja ei tule, aga ometi tahaks ma pisutki koolisõitu siis teha. Ja seda juba lonkava hobusega ei tee. Lihtsalt maastikul töllerdamisest ja platsil tiirlemisest jääb väheseks... Mingi eesmärk võiks ju olla.
Ja nüüd võiks telefon heliseda ja mulle mingigi vastuse öelda ja siis ma teaks, kuidasmoodi see edasi läheb.
Kommentaarid
Hetkel on ka mul võimalus neid pidada just koos nende iseärasuste ja hädadega.... ja nii me elamegi - nädal korraga. Niipea, kui lõpetasin tuleviku pärast muretsemise ja närveldamise, hakkas kergem - mul endal.