Nonii, see on siis tehtud. Värske lubadeomanik sai sõitmisega rahuldavalt hakkama, hobune läks ilusti peale ja tuli ilusti maha, kõik jäid ellu ja kliinikus olid nii toredad inimesed, et neid ei pidanud üldse kuidagi kartma.
Veel olen ma eriti uhke selle üle, et ma sain kordel hobuse ilusasti traavi ja käekõrval enamvähem ka. Eks me muidugi kolmapäeva õhtul traavisime ka käekõrval (väikeses maneežis olime parasjagu kolmekesi niiviisi ja tekkis korra küsimus, et misjaoks me need suured loomad ostsime, kui me neil kõrval jookseme) ja ta reageeris väga kenasti minu jooksmahakkamisele ja käsklusele.
Hobune pehme peal näitas päris korralikku longet, aga kõval pinnasel ja peale painutamist ei olnud praktiliselt miskit näha (siis kui Johanna kolm nädalat tagasi pisut painutas, siis jäi traavis järgi kolmel jalal jooksev hobune). Tehti röntgenit ja ultraheli. Ma võiks ju siia kirjutada, mis põnevat nad leidsid, aga kuna ma päris täpselt ei saanudki aru, kus või mis, siis ma piirdun sellega, et ütlen, et kusagil luumuna kandis on tal jala seespool mingi kummaline luumoodustis, mis ilmselt surub kuhugi sidemetele või teeb niisama valu ja see ilmselt ongi kogu jama põhjus.
Tegevus järgmiseks neljaks nädalaks on käekõrval jalutamine kõval pinnasel ja boksirežiim. Kõva pinnas siis tähendab seda, et bye-bye tuuletu ja kuiv maneež ja tere-tere külm, libe ja märg õu. Minusugusele külmavaresele on see mõrv. Aga samas, mis mul üle jääb, eks?
Nelja nädalapärast läheme tagasi kliinikusse ja teeme uued pildid, et näha, kas midagi on muutunud ja eks sealt saab siis edasi vaadata. Eks ma seniks otsin "Koos hobusega" raamatu välja ja õpetan talle mõningad käekõrvased asjad selgeks. Noh, niisama, et igav ei hakkaks.
Panen ühe kliinikus tehtud pildi ka, telefoniga tegin, niiet kvaliteet on olematu.
Veel olen ma eriti uhke selle üle, et ma sain kordel hobuse ilusasti traavi ja käekõrval enamvähem ka. Eks me muidugi kolmapäeva õhtul traavisime ka käekõrval (väikeses maneežis olime parasjagu kolmekesi niiviisi ja tekkis korra küsimus, et misjaoks me need suured loomad ostsime, kui me neil kõrval jookseme) ja ta reageeris väga kenasti minu jooksmahakkamisele ja käsklusele.
Hobune pehme peal näitas päris korralikku longet, aga kõval pinnasel ja peale painutamist ei olnud praktiliselt miskit näha (siis kui Johanna kolm nädalat tagasi pisut painutas, siis jäi traavis järgi kolmel jalal jooksev hobune). Tehti röntgenit ja ultraheli. Ma võiks ju siia kirjutada, mis põnevat nad leidsid, aga kuna ma päris täpselt ei saanudki aru, kus või mis, siis ma piirdun sellega, et ütlen, et kusagil luumuna kandis on tal jala seespool mingi kummaline luumoodustis, mis ilmselt surub kuhugi sidemetele või teeb niisama valu ja see ilmselt ongi kogu jama põhjus.
Tegevus järgmiseks neljaks nädalaks on käekõrval jalutamine kõval pinnasel ja boksirežiim. Kõva pinnas siis tähendab seda, et bye-bye tuuletu ja kuiv maneež ja tere-tere külm, libe ja märg õu. Minusugusele külmavaresele on see mõrv. Aga samas, mis mul üle jääb, eks?
Nelja nädalapärast läheme tagasi kliinikusse ja teeme uued pildid, et näha, kas midagi on muutunud ja eks sealt saab siis edasi vaadata. Eks ma seniks otsin "Koos hobusega" raamatu välja ja õpetan talle mõningad käekõrvased asjad selgeks. Noh, niisama, et igav ei hakkaks.
Panen ühe kliinikus tehtud pildi ka, telefoniga tegin, niiet kvaliteet on olematu.
Kommentaarid
Edu külmetamisel, sest väljas on jah.. mõnusalt külm! Aga samas hea, et midagi tõesti-tõesti hullu ei juhtunud. Ilusat 4 nädalat sulle :D
Käekõrval saab tegelikult igasuguseid asju teha. Edasi-, kõrvale- ja tahaasteid. Ja kui jooksa jaksaks, siis ka traavi - nii lõbus on ju perenaisele koht kätte näidata:)
Ka painutused porgandiga tulevad vast kasuks?
Avastasin samuti pehme punni kannaliigese seespool - dr Tuvi vaatas, et on koplis ilmselt "külje maha pannud" ja arvas, et midagi hullu ei tohiks olla. Longet pole.