Reede õhtul oli meil hüppetrenn. Kuna maneež sai vabaks alles kell kaheksa, siis mütaasin niisama kauem puhastamisega - sabapalsam, kabjaõlija tõsine laka kammine. Hobune vaatas küll pisut jahmunud näoga seda suurt asjatamist pealt, aga üldiselt tundus ta asjaga rahul olevat. Maneeži kõndides tundus tal lausa hea meel olevat - avaldas oma ülekeevaid emotsioone pika hobuseirvega. Mina polegi teda veel nii tegemas näinud.
Trenni andis seekord Johanna, kuna Nina oli Soomes. Ja pagan küll, ma ütlen nende treeneritega. Kunagi nad ei kuula sind, kui sa ütled, et hüppame ilgelt pisikesi vaid laovad sulle hirmutavad 70 cm ette ja muudkui sunnivad hüppama. Asi lõppes mingi jube kõrge okseriga, mis hilisemal mõõtmisel osutus lausa 105 sentiseks elukaks. Ja juhul kui keegi veel aru ei saanud, siis ma kardan kõrgust.
Aga loom ise oli super. Ilmselt mängis suures osas rolli siin see, et Tiia kaks eelnevat päeva temaga tegelenud oli ja talle polnud veel meenunud, et hoopis mina seljas istun. Igaljuhul hüppas ta suurepäraselt.
Mina ise, teiseltpoolt vajan veel palju tööd. Kuigi ma suudan juba hüppega enamvähem kaasa minna (jäin maha ainult ühel takistusel, 2 nädalat tagasi ei suutnud ma seda üldse teha), siis pean ma selleks enne takistust poolistakusse minema. Niiet tuleb rohkem harjutad ja ikka lõpuni istuda.
Täna sai hobune tänutäheks pisut kergema päeva. Lasin ta õues, väikesel platsil, lahti. Esialgu ta küll jalutas niisama ringi, aga siis mõistis oma piiritut vabadust ja kukkus end välja elama. Sellets pisut rohkem pilte siin.
Homme püüan filmitud asjad kuidagi normaalsemaks saada ja siis lisan lingid siia ka.
Kommentaarid