Kuidas uuesti alustada?

Nojah. Võib vist väita, et aasta 2016 jõulukalender jäi pooleli. Mul nagu ajusoppidest meenub, et toona oli kiire, külalishobuga ratsutamine võttis kogu tähelepanu endale ja nii tal läks.

Tuleb tunnistada, et 2 aastaga ei ole palju muutunud. Noh, mõni väiksem ja suurem asi.
Callistosest on saanud täiskohaga minu hobune. Marti sõitis temaga kuni 2017 septembrini, kuni mul tuli geniaalne mõte osta endale uus hobune. Aga kes see jaksab üüritallis pidada 3!!!! hobust - mõeldud tehtud. Miks Callistos? Sest temaga oleks tulevasel üürnikul võimalik harrastada ka takistussõitu. Rendil oli Callistos 3 kuud, mille jooksul selgus, et ma ei ole kuigi hea rentija ja kui asjad ei lähe nii, nagu mina arvan õige olevat, siis ma hakkan muretsema. Ja siis ma hakkasin ise sõitma. Alguses ma üldse ei osanud ja järsku käis mingi klõps ja asjad hakkasid toimima ja ma enamus aega olen väga rahul temaga. Eks meil vahepeal on selline pikaajalise abielu tunne, kus mõlemad tunnevad üksteist väga hästi ja kasutavad nõrkusi ära, aga üldjuhul on rohkem nii, et kui ma usun, et ma oskan ja saan, siis tema ka pingutab.

Charlotte oli 2017 hooajal nii nii nii tubli! Külalishobu andis mulle palju teadmisi ja oskusi juurde ja see kandus üle ka temale ja meil läks niiiiiii hästi. Sisemeistrikatele me kahjuks ei saanud, sest ma olin tookord ise haiglas ravil ja kartsin, et mul kogu suvine hooaeg saigi juba läbi, aga isegi peale enam kui kuuajalist pausi ta kannatus minu nõrkuse ära ja aitas mind tagasi tulla. Me isegi võitsime ühe A klassi. Ja kui tuli aeg teha päris meistrikate vabakava, siis ma olin nii fakken võitmatu – kõik rasked kohad, mis ma mõtlesin, tegi ta vastuvaidlemata kohe ära ja kõik skeemid, mis ma võistlesin, lasi ta ennast nii hästi sõita. 

Ning siis ühel hommikul, kui ma läksin talli, et minna Tartu meistrikatele medaleid võitma, leidsin ma koplist lümfangiidis hobuse… Ilmselgelt me medaleid ei võitnud, vaid ma sain vaadata, kuidas teised seda teevad. Ja siis ma tegin lolluse – ma oleks pidanud otsustama, et ka päris meistrikad jäävad nüüd ära, aga ma ei otsustanud nii. Päev enne ära sõitu oli esimene kord, kus ma ei saanud oma küri läbi sõita, sest ta lihtsalt ei teinud asju enam. Isegi siis ma oleks võinud öelda, et kuulge, kuulge, miskit on valesti. Aga ma tahtsin minna ja ma lootsin, et see oli lihtsalt selline one off. Ei olnud.

Ma ei tea, kas midagi oleks teistmoodi läinud, kui ma oleks lasknud tal paraneda tookord ja mitte palunud minu jaoks olla tubli võistlushobune. Igal juhul hakkas ta lonkama ja midagi nähtavat viga tal polnud. Ilmselt mingi sügaval asuv lihasrebend. Ravi – 4 kuud jalutamist. Pärast jõule uus lümfangiit, mis ravile alluda ei tahtnud ja ma olin juba kindel, et nüüd on kõik.

Talve lõpus hakkasime me uuesti sõitma ja ta oli nii tubli. Me küll liikusime vaikselt ja ilma eeldusteta. Mu beebik (kes muidugi ei ole enam suurem asi beebik) teatas, et ta tahab ka ratsutada ja Charlotte selga julgesin ma ta kaasa võtta. Suve lõpuks mängisin ma mõttega, et äkki me isegi saaksime teha mõne kohaliku A klassi stardigi. Isegi Jamesi trennidesse juba jõudsime.

Ning siis uuesti. Jalg paks, ravile ei allu. Kuu aega ravisime me teda. Alles siis kui vet ütles, et nüüd on viimane asi proovida, siis läks paremaks. Me käisime kuu aega tallis nii, et ma olin kindel, et täna ma pean helistama ja kutsuma viimast korda arsti. Õnneks jälle nii ei läinud.

Tänaseks on Charlotte kolinud karja ja elab seal ning tundub, et see toimib. Meile soovitati ka võtta talt rauad alt, et tekitada parem vereringe tolles jalas. Muidugi, meil ei ole võimalik pidada hobust 24/7 talvehooajal väljas Kilgis, ent kui peaks tekkima vajadus, siis ilmselt tuleb meil selline koht leida. Hetkel käib ta 10 minutit üle päeva kordel ja jookseb puhtalt, ent antud hetkel ei ole mul isegi plaanis temaga ratsutama hakata. Kui juhtub, et ta on kevadel endiselt hea, siis ilmselt maastikul jalutada ta võiks, aga see on selline „elu näitab“ mõte…