Kõige suurem muutus

Kõige suurem muutus jäi eelmises postituses mainimata.

Peale 2017 Ruila Baltic Dressage League etappi sain ma aru, et hoolimata sellest, et Charlotte on maailmatuma tublim hobune ja pingutab minu jaoks rohkem kui keegi oleks temast kunagi eeldanud, on tal omad piirid. Tema keha on üsna pikk ja ta on loomupoolest väga downhill. Ehk et selleks, et vähegi paista normaalses olekus, peab tema pingutama rohkem kui teised ja minu oskustega ratsanikul on väga keeruline kunagi temaga produtseerida skeemi, mis näeks välja pingutama ja harmooniline. Lisaks vanus, juba enne ostu olnud tervisemured ja me jõudsime sinna kohta, kus tuli tõdeda, et kui ma tahan teha võistlussporti, siis varem või hiljem on mul vaja uut hobust. Jäime esialgu selle juurde, et aasta pärast hakkame otsima.

Aga siis läks Charlotte katki ja oli selge, et uus hobune peaks tulema kiiremini. Minul tuli idee anda Callistos renti, James leidis mul mõned variandid proovimiseks Taanis ja järgmisel hetkel olid juba lennupiletid broneeritud ja kiivrid pakitud.

Hobuste proovimine oli täiesti omaette kogemus! Ma kahtlesin algul, et kas ma üldse saan aru, et mis mulle meeldib ja kuidas ma peaks oskama valida. Aga tuli välja, et saan aru küll.

Esimene hobune, kellega me seal sõitsime oli Una. Põnevuse tapmiseks ütlen ma, et nii kui ma tema selga istusin, siis ma olin nagu kodus Charlotte seljas. Jah, ta liikus paremini ja see krdi kodu asus 178 cm kõrgusel, aga see tunne oli sama. See, et ok, kui sa oled minu vastu hea, siis mina ka hoolitsen su eest. Ja see oli nii tore tunne. Ilmselgelt kohene favoriit.

Järgmises tallis proovisime me 3 hobust. Esimene oli Jazzist, suur must ruun. Ta liikus nagu noor jumal. Ma sain kõik tehtud tema seljas, samuti Marti. Ainuke asi oli see, et hobune ei olnud pikalt töös olnud ja ta kartis kõike. Ja seda oli tunda – ta tundus nagu püssirohu tünn. Mõnele paremale ratsanikule ühesõnaga suurepärane hobune. Teine oli 5 aastane, kes oli 2 nädalat sadulas olnud. Temaga näiteks ei olnud sellist tunnet, tema tundus hästi hakkaja ja sõbralik. Kolmas mära oli hall, täitsa kihvt kõrvalt vaadates, aga seljast ta sai kohe aru, et need siin pole üldsegi mingid päris ratsutajad ja iga tasakaalu muutuse peale avaldas oma arvamust. Üsna kiirelt tuli tahtmine tema seljast maha tulla.

Viimases tallis oli meil umbes 7 hobust proovida. See oli hästi raske hommik, sest ma sain kõne, et Callistos vaevleb koolikutes, Tiit ei saa kohale minna ja teine arst tegi paanikat. Ehk keskendumine oli jube raske. Aga see oli ka ainuke tall, kus meil Martiga arvamused täiesti lahku läksid. Minu lemmikuks ostus üks pisut vanem hall mära, kes oli nii kerge sõita mulle. Ta liikus ise ja pruukis mul ainult mõelda, et nüüd galopp, kui ta juba oligi galopis. Ta oli väga lahe. Ja siis kui Marti sinna selga läks, jalad korra ümber hobuse pani, arvas mära, et selle hullu ma küll viskaks mahagi. Teine lahe kogemus oli üks suur kõrb ruun, tema oli ka oma mootoriga, hästi mõnusa galopiga ja selline igati mõnus sõita. Marti jällegi tundis, et hobune jookseb tal alt minema. Ning see, kes Martile meeldis, oli minu jaoks täiesti võimatu liikuma saada. 

Nädalavahetuse lõpuks oli meil selge, et kui keegi, siis see esimene hobune. Una on meie mõlema jaoks paraja suurusega, õiges vanuses, väga hea sugupuuga ja korras mõistusega. Jah, selleks, et sellist hobust osta meie hinnaklassis, peab olema mingi kala. Una kala on see, et talle on pisut kunagi miskit korraldatud ja tal läheb aega, et inimesi usalda ja tal on vaja väga konkreetseid piire ja tegelikult väga oskuslikku sõidustiili, sest liigne sakutamine ja togimine talle ei sobi. Ta on nõus, kui sa teda korrigeerid, kui ta on selle ära teeninud, aga kui sa kasutad stekki, siis kui ta midagi valesti teinud ei ole, siis on tagumine ots kiirelt maast lahti. Kui sa ei ole võimeline hoidma ühtlast kontakti või sikutad liigselt suulist, siis hakkab ta peaga vehkima. Kui sa ei ütle, et sa tegelikult ka eeldad edasiliikumist, siis ta ei liigugi. Ja teisalt, kõike seda tehes ta ei ole ohtlik, ei ürita sind maha visata ega kuidagi muudmoodi vastik olla. Kui asjad väga hulluks lähevad tema jaoks, siis ta pidi suruma oma ratsaniku vastu seina, ootama kuni too maha rahuneb ning siis vangi vabastama. Õnneks meil ei ole asjad nii kaugele läinud. Samas, need hetked, kui sa teed kõik õigesti… Siis on ta nii pehme, nii sujuv ja nii päris. Kõike seda me teadsime juba siis kui me otsustasime ta osta. Sest nohh, kui selline hobune sind ratsutama ei õpeta, siis ei õpeta sind ükski.