Ma muudkui istusin ja mõtlesin, et kohe ma kirjutan oma blogisse - aga kõik mõtted jäid poolikuks ja kuidagi tühjaks. Ja nii ma siis täna avastasingi, et viimasest postitusest on möödas pea kolm kuud ja see koht on siin justkui välja surnud.
Tegelikult oli nii, et pisut oli masendav. Nohh, esiteks, et ma ei saanudki kunagi oma vormi nii heaks, et ma oleks tahtnud meistrikatele minna. Jah - mul oli kvalifikatsioon olemas aga kuidagi ebaõiglane tundus minna võistlema mingi keskmise koha pärast ja teha sellega nii paljudele minu inimestele tüli. Mis ei tähenda, et ma muidugi ei käinud terve meistrikate nädalavahetus ringi nagu tige päkapikk ja kõigi ja kõige peale ei torisenud. Lugu leevendas muidugi fakt, et meister tuli meie tallist!
Septembris oli veel paar võistlust, kuhu ma ka hirmsasti tahtsin minna aga Callistos korraldas meile väikse koolikuralli ja kõik vabad finantsid said sinna paigutad ja nii jäi see ka ära. Seega oli mul alles ainult plaan Veskimetsas osaleda. Aga seal oli ainult A klass harrastajatele ning treileril oli miskit korrast ära, niiet jäi see ka sujuvalt ära. Ning hea oligi, sest siis otsustas Charlotte, et talle aitab terve hobune olla ja muretses endale müstilise vea, mille kohta ükski vet miskit öelda ei osanud. Väljendus see nii, et vasakut külge katsuda ei saanud, sest hobune hüppas eest ära justkui oleks ta elektrilöögi saanud. Sadula sain talle selga nüüd - 4 nädalat hiljem. Ehk, et ta samasse vormi saada kui ta enne oli - see võtab nüüd kaks kuud aega (ma usun endiselt teooriat, et selleks, et hobune puhkuseeelsesse vormi tagasi saada, läheb aega kaks korda nii palju kui ta puhkas), eeldusel muidugi, et selle müstilise vigastusega on kõik ja see ei jätnud püsivaid jälgi või lähisajal ei kordu.
Muutustest nii palju veel, et kuni kevadeni on mul esinemas üks külalishobu, kes on sigaandekas ja kellega ma ei oska üldse ratsutada. Aga õppida on talt väga palju, niiet ma surun hambad risti ja ratsutan ikka. Väheke hakkab juba tulema ka.
Tegelikult oli nii, et pisut oli masendav. Nohh, esiteks, et ma ei saanudki kunagi oma vormi nii heaks, et ma oleks tahtnud meistrikatele minna. Jah - mul oli kvalifikatsioon olemas aga kuidagi ebaõiglane tundus minna võistlema mingi keskmise koha pärast ja teha sellega nii paljudele minu inimestele tüli. Mis ei tähenda, et ma muidugi ei käinud terve meistrikate nädalavahetus ringi nagu tige päkapikk ja kõigi ja kõige peale ei torisenud. Lugu leevendas muidugi fakt, et meister tuli meie tallist!
Septembris oli veel paar võistlust, kuhu ma ka hirmsasti tahtsin minna aga Callistos korraldas meile väikse koolikuralli ja kõik vabad finantsid said sinna paigutad ja nii jäi see ka ära. Seega oli mul alles ainult plaan Veskimetsas osaleda. Aga seal oli ainult A klass harrastajatele ning treileril oli miskit korrast ära, niiet jäi see ka sujuvalt ära. Ning hea oligi, sest siis otsustas Charlotte, et talle aitab terve hobune olla ja muretses endale müstilise vea, mille kohta ükski vet miskit öelda ei osanud. Väljendus see nii, et vasakut külge katsuda ei saanud, sest hobune hüppas eest ära justkui oleks ta elektrilöögi saanud. Sadula sain talle selga nüüd - 4 nädalat hiljem. Ehk, et ta samasse vormi saada kui ta enne oli - see võtab nüüd kaks kuud aega (ma usun endiselt teooriat, et selleks, et hobune puhkuseeelsesse vormi tagasi saada, läheb aega kaks korda nii palju kui ta puhkas), eeldusel muidugi, et selle müstilise vigastusega on kõik ja see ei jätnud püsivaid jälgi või lähisajal ei kordu.
Muutustest nii palju veel, et kuni kevadeni on mul esinemas üks külalishobu, kes on sigaandekas ja kellega ma ei oska üldse ratsutada. Aga õppida on talt väga palju, niiet ma surun hambad risti ja ratsutan ikka. Väheke hakkab juba tulema ka.
Kommentaarid